Hello! My name is Irina and usually I’m the one taking interviews from EVS volunteers in Estonia, because I volunteer in the office of ESTYES, but today I want to write a little about my own experience in Estonia and about my EVS here.

So, as I said, I’m Irina, I’m 25 years old and I came to Estonia for EVS for 11 months in February 2016 from Nizhny Novgorod, Russia (my city is 5th biggest in Russia but it’s not a problem if you never heard about it before). I’m doing my service in the office of organization which is dealing with international volunteering projects and my main task is to spread information about these programs among Estonian youth. Since my native language is Russian, my special focus is Russian-speaking youth of Estonia and Tallinn in particular.

Why Estonia? Many people are asking. When you have in front of you so many more “interesting” countries of Europe with warm sea, mountains, fascinating things to do.. I always say – you shouldn’t choose your project based on the country, you should choose your project based on what you want to do there. You may wake up every day in a country you dreamt about, where the sun is shining, warm nice sea is just around the corner and there’s never rain… and drag yourself to work which you don’t like or even hate – how does this scenario look to you? Doesn’t look good to me.

Since 2009, the first time when I got involved into international volunteering project, I first had it as a hobby and since 2011 it has become my job – back in Russia I was coordinating European Voluntary Service projects myself in organization called SFERA Movement. I’m devoted to it so much – and I can’t imagine my life without it anymore. I also want as many people as possible to learn about this and participate and understand all the benefits of volunteering abroad and non-formal education in general. This project is very important for me also because I want to see EVS from the other side – I have always been coordinator, now I’m a volunteer and the picture is completely different. My brain turned a little upside down but this is a very good learning process

As I mentioned, you should choose your project not based on the country, but based on the work you will do. However, the country you choose should be of sympathy to you too – and I have to say, for me Estonia is more than just a sympathy by now Before I have been here 2 times, and every time I felt very… comfortable. I felt like it’s easier to breathe here for me or something. Second time when I came to Tallinn in 2015 I had opportunity to stay about one week and I realized that this seemingly small city offers so much to do and see, that I would definitely want to try to live here for longer and experience it to the full. And so the opportunity presented itself – vacancy in ESTYES got open and I thought that this would be perfect combination – promotion of international volunteering in the city which I like!

So, ever since I have been here, I’m establishing contacts with schools where I can talk about volunteering abroad, meeting young people and working with them on topics of intercultural communication and breaking stereotypes. I have to say, that when I came here I was positively surprised by the openness of teachers and huvijuhts in Estonian schools – they were ready to provide me with time and space for running presentations and workshops, they were ready to incorporate elements of non-formal education into their formal system and share this information with their children. I’m also representing ESTYES at fairs for young people about opportunities of going abroad or volunteering.

To promote our projects, I also did some events – like International volunteering quest for example and language meetups “Solyanka”. If you want to practice your language skills in non-formal atmosphere, to meet EVS volunteers who are hosted here in Tallinn, and just to have very nice time, you’re welcome to our meetings – we’re still planning 2 more in November and December. In November it will be on Thursday 17th – so please stay tuned with our FB page!

As almost any EVS volunteer does, I did cultural night of my country – and we combined it with another volunteer from Belarus, having prepared Russian-Belarussian country presentation.

During summer I had opportunity to take part in workcamps held by ESTYES as a leader – first in Tallinn zoo, and second time – with support of Estonian nature fund in Pivarootsi and magical Osmussare island. Also I run several workshops for young people in our camps and I hope that they liked their camp even more because of them

All in all, volunteer in the office has freedom in what he or she is doing and at the same time should always be proactive, offering ideas and projects. So, if you don’t think that this type of work, when you have to be a fountain of ideas – is for you, choose a project where there’re many regular activities – kindergarten, house for disabled or elderly people, etc.

If you ask me about Estonia, I will tell you that this is fascinating country and your capital is amazing city to live in. Please appreciate what you have – nature, so beautiful and well taken care of; people, polite and nice; infrastructure, allowing you to travel easily; traditions and culture which you keep up so thoroughly through your songs and dancing. I traveled quite a lot around Estonia and there’re so many beautiful places, sometimes I couldn’t believe my eyes!

In the end of my project (in December) I would like to make event (mostly for local people) where I will talk about things which amaze me here most and you’re welcome to that – just follow our FB page! Until then, if you have any idea about promotion of volunteering – let me know, my address is irina@estyes.ee.

I’m also writing a blog and if you speak Russian or are ready to to Google translate – you’re welcome to read it here.

Irina Nikulina is staying in Estonia within European Voluntary Service project “Promotion of International Voluntary Service as tool of Non-Formal Education” financed by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post EVS project in ESTYES office – how is that going? appeared first on EstYES.

– Ceili käis oma EVSi tegemas Portugalis

Kuidas kirjutada kokkuvõtlikult ühest aastast täis uudsust, mitmekesisust, erilisust, igatsust ja nii palju muud…? See on peaaegu et võimatu, kui seda just ise läbi ei koge.

Euroopa vabatahtlikust teenistusest (EVT) kuulsin esmakordselt alles ülikoolis välisvõimaluste infotunnis. Tol ajal oli mul rohkem eesmärk minna Erasmuse programmi raames vahetusüliõpilaseks. See soov sai täidetud kolmandal õppeaastal, kui läksin Soome neljaks kuuks. See tundus ilmatuma lühike aeg, et teisest kultuurist aimu saada ja seega oli asi otsustatud – pärast ülikooli lõpetamist tahan kindlasti teha EVT-d, minna võimalikult teistsugusesse kultuuri, võimalikult sooja ja võimalikult pikaks ajaks.

Pärast mitmeid kandideerimisi ja negatiivseid vastuseid, osutusin lõpuks valituks aastasesse projekti Lõuna-Portugalis. Üks minu eesmärkidest projektikoha leidmisel oli arvestatav töökogemus oma erialal, milleks oli raamatukogundus ja infotöö. Projekti kirjeldusest sain aimu, et minu ülesanneteks on kohaliku raamatukogu organiseerimine, lugejateenindus, abi (kirjanduslike) ürituste korraldamisel, spordiklubi tegevused ja koostöö erinevate lasteaedade ning algklassidega. Ei osanud küll mõelda, kuidas käivad käsikäes raamatukogu ja sport aga seda huvitavam ja põnevam asi tundus!

Peagi oligi käes september ja astusin Lissabonis lennukist maha. Ees ootas veel mitu tundi autosõitu lõunapoole minu väikesesse külla, São Teotóniosse. Juba selle autosõidu ajal sai mulle selgeks kaks asja – ma hakkan seda maad armastama oma kõigi mägede, ookeani, sooja ilma ja meeletult heatahtlike inimestega ning ma hakkan igatsema ka eesti looduse, metsade ja roheluse järele.

Töö osutus mõnevõrra teistsuguseks, kui projekti kirjeldusest eeldasin. (Aga seda räägitakse koguaeg ja ma ei lasknud ennast sellest heidutada). Raamatukoguks oli kaks kapitäit raamatuid kultuurikeskuse baaris, millele meil endal puudus otsene juurdepääs ja igasugune ülevaade sissekirjutistest – raamatukogu jaoks olid ruumid vallakeskuses välja vaadatud, kuid juba kaks aastat oodati, millal antakse luba sisse kolida – ja nad ootavad seda vist tänaseni.

Algsest plaanist iga päev lasteaedades paar tundi veeta lükkus mitu head kuud edasi ja algklassidega koostöö tähendas endast lõunavahetunnil söögi jagamist ja järelvalvet õues mängides, sest lõuna kestis pea kaks tundi. Kuigi alguses tundus lastega töö kõige hirmutavam – ei osanud ju sõnakestki portugali keelt ja lastega tegeleda pikalt pole mulle kunagi eriti meeldinud – siis osutusid minu kartused täiesti ebavajalikeks! Lastega töö on kõige tasustavam töö üldse, nähes nende elevust uute asjade õppimisest või siis trotsi, et miks ta peab midagi sellist tegema, aga lõpuks saab uudishimu ikkagi võitu ja siis juba leitakse ühine mõistmine kehakeelt kasutusele võttes! Samuti õpib just lastega koos keelt kõige kiiremini, sest lapsed ei kasuta keerulisi lauseid või väga raskeid sõnu.

Kõige korrapärasemalt toimus spordiklubi – tunnid toimusid kaks korda nädalas ja õppida sai kickboxingut ja Hawaii traditsioonilist võitluskunsti Kenpot, milledest siis ka mina osa võtsin ja hiljem aitasin asjaajamisega tegeleda. Kaks korda aasta jooksul korraldasime ka võitluskunstide laagri, kus terve nädalavahetuse saime õpetusi veel kõrgema meistri juhendamisel, hommikud veetsime Tai Chi’ga rannas päikesetõusu vastu võttes ning terve päeva jooksul erinevaid tehnikaid õppides, lisaks veel filosoofilised loengud võitluskunstide ajaloost ja olemusest, pärimusest ja edasiandmisest. Tõeline nautimus, millest mul varem ei olnud õrna aimugi.

Igakuiselt korraldasin raamatuklubi ja arendasin väikest projekti koos vallaautoga käia ümbritsevates külades raamatuid laenutamas. Suvel korraldasime koostöös teiste organisatsioonidega lastele suvekooli erinevate põnevate tegevustega. Ja veel palju muid väikesi ja suuremaid asjatoimetusi, millest projektis polnud esialgselt kirjas, kuid vestluste ja arutuste käigus vaatasime, et võiks ju proovida!

Eks kogu see vabatahtliku töö ongi selline „aga vaatame, mis saab ja kuidas saab“ tegemine, sest mina ise olen see, kes lõpuks seal kohal on kogemust omandamas ning kogu seda projekti enda jaoks kujundamas.

Projekti meeldivaimaks osaks minu jaoks osutusid kokkusaamised jaseminarid teiste vabatahtlikega. Projektis osales peale minu veel 5 noort eri paigust – Poolast, Hispaaniast, Itaaliast ja Saksamaalt – kes me kõik siis elasime omaette, väikestes külades, üksteisest üpriski kaugel, tegeledes täiesti erinevate baasprojektidega. Kord kuus aga sõitsime paariks päevaks kokku, iga kord eri külla, kus meie koolitajad valmistasid meid ette vabatahtliku tööga üldises plaanis, enese distsiplineerimisega, tööde planeerimisega, konfliktide lahendamisega ja paljude muude põnevate teemadega. Tegime ka kultuuriõhtuid isekeskis ja planeerisime ühiselt mitmeid üritusi-projekte ning videosid munitsipaali noortele tutvustamiseks, noortenädala raames, erinevatel laatadel noortetelgis ning käisime korra ka koolides oma projekte ning EVT’d laiemalt tutvustamas. Selliste ühiste tegevuste käigus, kuigi olime kõik eri valdkondadest, eri maadest, saime ikkagi väga lähedasteks ja mitte ainult enda pisikese külakese, vaid kogu piirkonnaga – Alentejo, minu üks paljudest kodudest.

Loomulikult ei puudunud ka reisimine ja vaba aeg, mida sai küllaldaselt nii iseseisvalt kui koos teistega planeeritud ja veedetud! Matkarajad, rannad, linnaseiklused, üritused, sõpradega koos kohvikutes istumised, õhtusöögid, kodus mõnulemised – kõike sai küllaga ja veel, sest portugaallased oskavad asja rahulikult võtta, kiiret pole, nautigem neid pisikesi asju!

Nüüd olen juba kuu aega tagasi eestis, täis puhast õnne ja rahutunnet oma õnnestunud projektile tagasi mõeldes, meenutades neid toredaid inimesi, kes aitasid mul kasvada, kogeda teist kultuuri ja mõtteviisi; meenutades sooja Portugali päikest, randa ja meretuult või neid meeletult külmi talveõhtuid soojaveepudeli kaisus; mõeldes kõikidele kohustustele ja situatsioonidele, mis alguses tundusid ilmatuma keerulised ja rasked, kuid lõpuks laabusid ääretu kergusega; mõeldes kõigele mis oli, mis andis nii palju mulle isiklikul tasemel ja kõigele, mida mina seal andsin endast..

Kui mul oleks võimalus Euroopa Vabatahlikku Teenistust veel ühe korra teha, ei kahtleks ma millisekunditki! Olgu projekt milline tahes, alati leidub lahendus ja pealehakkamine on juba pool võitu! Soovitan, soovitan, soovitan!

The post Portugali Nautimus aastatel 2015 kuni 2016 appeared first on EstYES.

– Mariliis Kolk tegi oma EVSi Taanis

Kuna õppisin gümnaasiumis üsna intensiivselt rootsi keelt, arvasin ma, et mis see taani keel siis ära ei ole. Koolis räägiti pidevalt, et skandinaavia keeled on vastastikuselt mõistetavad. Ja eks nad ole ka, kui hoolega õppida ja keeleliselt andekas ning tähelepanelik olla. Minu jaoks toimib see mõistetavus küll vaid kirjapildis. Samas olen ka alati arvanud, et kõik eestlased, kes väidavad, et nad näiteks soome keelest lihtsalt oma loomulikust intelligentsist aru saavad, valetavad julmalt. Aga kui mina ei saa ega usu, ei tee see seda tegelikult kellegi teise jaoks vähem tõeseks.

Taanlased on muidugi hirmus uhked selle üle, et mingite eriti usaldusväärsete allikate järgi olevat taani keel maailma kõige raskem keel. (Küsi ükskõik millise rahvuse esindajalt, ja ta ilmselt vastab, et just tema oma on see kõige raskem. Ehk tuleb endalgi meelde, kui palju oled eesti keele kääneterohkusega uhkustanud.) Ma pean nende kurvastuseks tunnistama, et tegelikult see ilmselt nii ei ole ja peaasjalikult oleneb õppimise piinarikkus õppija emakeelest, eelnevast võõrkeelekogemusest ja innukusest.

Taani riik võimaldab immigrantidele poolteist aastat tasuta keeletunde, pakkudes erinevaid gruppe olenevalt kultuuritaustast ja haridustasemest. Eraldi kursus on ka meditsiinitöötajatele. Standardprogramm lõpetatakse põhikoolilõpetaja keeletasemel ning asjast rohkem huvitatutel on võimalus jätkata ka lisakursusel, mis valmistab õpilasi ette taanikeelset kõrgharidust omandama. Riiklik plaan näeb ette, et selleks, et taani keel külge hakkaks, tuleb seda õppida vastavalt programmile kas kaks või kolm korda nädalas. Kuna minule ei hakanud niisama külge, sest ma pole kunagi eriline koduste tööde ja omavastutuse entusiast olnud, otsustasin üle minna nohikuprogrammile viis korda nädalas.

Nohikuprogramm küll töötab, kuid eeldusel, et üks introvertne immigrant saab üle hirmust reaalses elus praktiseerida. Taani on rahvusvaheline riik ja kui ei taha keelt õppida, siis ühiskondlik surve praktiliselt puudub – kõik räägivad inglise keelt. Ja kui ma ütlen kõik, mõtlen ma ka 11aastaseid poisse, 70aastaseid vanadaame ja hariduslike erivajadustega inimesi. Taanlased kasutavad oma suurest kenadusest ka vahel liiga ennatlikult inglise keelt, kui näevad, et välismaalasel on ebamugav rääkida. Kuid nii puudub surve pidevalt uues keeles uusi võimalusi otsida ja vaevu pinnalpüsides end arendada. Tuleb end kogu aeg ise jalaga tagumikku lüüa. Olen viimasel ajal hakanud kolleegidega kasutama taktikat, et kui keegi minuga inglise keeles vestlust alustab, vaatan neid mittemidagiütleva popkkerinäoga ja ei reageeri enne, kui sama asi taani keeles öeldakse.

Seevastu võib keelekoolis liigagi ruttu tunduma hakata, et oled põhimõtteliselt filoloog valmis. Selline illusioon on lihtne tekkima, sest klassikaaslased räägivad meeldivalt aeglaselt ja tugevate aktsentidega. Olles eelnevalt ka teist skandinaavia keelt õppinud, tundub mulle tegelikult siiamaani, et taani keele grammatika on üks suur lihtne nali, seal on väga vähe võimalusi midagi totaalselt ära rikkuda. Sama ei saa ma kahjuks öelda häälduse kohta. Päristaanlased räägivad kiiresti, söövad sõnalõppe ja puterdavad. Kuna normaalne eestlane ei suuda oma kurguga r-tähte öelda, võib baaris tihti juhtuda, et kõrrest saab hapu tagumik (kõrs – sugerør; hapu tagumik – sur røv). Ja tekib tunne, et oleks vaja logopeedi juurde minna.

Kokkuvõteks üks mõte eestlastele kõrvataha panemiseks. Kuna pean tööl pidevalt erinevate inimestega (erinevates keeltes) suhtlema, olen täheldanud teatavat fenomeni. Pahade ja nõmedate immigrantide puuduliku taani keele oskuse peale saavad pahaseks ainult need inimesed, kelle enda inglise keele tase kiita ei ole. Nad saavad pahaseks, sest neil on enda pärast piinlik ja nad peavad enda mugavustsoonist välja tulema. Ühel hetkel jõudis minuni ka arusaam, et see on tegelikult see sama põhjus, miks mina vahel eestivenelaste peale vihastanud olen. Ehk aitab see mõistmine mõlemapoolselt suhtlemisprobleeme natuke leevendada.

The post Taani keele õppimisest appeared first on EstYES.

Anzhelika Semeniuk from Kiyv, Ukraine is volunteering in Kohila in youth center and in kindergarten “Sipsik”. Today we’ll find out about her impressions of Estonia and this EVS project!

– What is your EVS project about? What are you doing at work?

I work in 2 places – in youth center and in kindergarten. In kindergarten everything is according to the timetable and if I want to do some activity with children, I have to warn the teachers before, because they have their own educational system and system of workshops. With small children I’m doing dancing aerobics and with bigger children – dancing club and we prepared big nice show for their graduation. Other days we’re doing some handicrafts, some games to develop them, and according to their timetable – music, yoga, sport classes and I’m accompanying them there as a support person. There’s one Russian-speaking boy in the kindergarten and I help with translations for him as well. In youth center I also lead dancing club, bingo club, and I’m organizing public events and parties (Halloween for example or opening of the youth center) . Also, I’m involved with sport centre and on Thursday I’m leading dancing lessons there and in Kohila Mõisakool I’m leading non-formal lessons of Russian language – we watch cartoons, play some games, try to speak a little. So, dancing lessons I have everywhere

-How do you see life in Kohila in general?

To be honest, I’m extremely happy that I’m not in Tallinn, because this town is small, I need 10 minutes walk to get to work, everything is very mobile and there’s everything you need – sport hall for physical exercises, there’re shops, many workshops for any hobby, there’s no traffic and it makes me very happy. Also, this is perfect place to save money for travelling. The place is small, people know each other and it’s very good to make connections and get to know people – this way for example I met people with whom I went for a hiking trip to Norway. So, it’s easy to make friends here in such a small and friendly community. That’s why I’m not coming to Tallinn often because here I can spend time wonderfully!

-How did you manage to integrate into local community so well? Was it easy?

People invited me to do things here themselves. For example, with lessons of Russian – I’ve never done it before but they were interested and gave me opportunity to try. So, people are interested in volunteering, not all of them but majority. The same with dancing teacher or other teachers in school who invited me to promote volunteering and talk about EVS. Of course there’re people who don’t understand the concept of volunteering, but I believe that if you’re good person, good people come to your life!

-What can you say about difference in mentality of Ukraine and Estonia? What was the most shocking thing for you?

I think Estonian people take a lot from Scandinavian countries, for example culture of driving. People of here are calm, well-behaved, they have a lot of opportunities here – in Ukraine it’s not like that. In my country people can work really hard and have nothing at the same time. Here people have big opportunities. There’s high culture here. In my country people are used to “fighting” for their life and opportunities, because otherwise they won’t survive and here it’s different. But in general I didn’t see big differences in traditions – for example, I have been at Estonian wedding and everything was pretty much the same. Environment is the same, but the level here is higher.

-What is the most important thing you received for yourself during this year for yourself?

I never thought I can be such a strong person, this project helped me to realize that. In some extreme situations I was scared but I always coped with it. That’s what i didn’t know about myself. And I also understood that people give me motivation and I get ideas from them, and maybe because of the needs of people I get ideas. This is what I didn’t know before!

Anzhelika Semeniuk is staying in Estonia within European Voluntary Service project “Connecting East and North II” financed by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post Volunteer from Ukraine in Kohila appeared first on EstYES.

Today we have a chance to talk to Komlanvi Dotche from France who carried out his EVS project in Kohila youth center and kindergarten and finished his service in November 2016. Here’s what he’s writing us:

“Tere,

My name is Komlanvi DOTCHE, and I’m originally from Togo and now I live in France. My EVS project took place in Estonia for a year, from November 2015 to November 2016. My hosting organization was Kohila Vallavalitsus and my coordinating organization was EstYES.

I worked in Kindergarten and in Youth center in Kohila and Hageri. My typical day in Kindergarten is very interesting. In the morning, I used to do art class with kids, then initiation to football in the afternoon.

In the youth center, we had a lot of sport games or card games. So, we played and it could be an opportunity to discuss with youngsters about their projects for the future and to advice them or about their lives.

Actually, life in Kohila was very simple. People wanted to know me and it was an exchange between us. I was almost in the forest and if I wanted to do somethings especially, I went to Tallinn. Life is GOOD! People don’t talk a lot, but say the truth.

My greatest memory was my first week-end in Kohila. Nobody in the street, it was empty.. Welcome to Kohila! After, I got very good relationship with Kohila population and I’ll remember all my life.

I wish to the next volunteers to have fun and to enjoy every single moment in Estonia. Time flies.

After my EVS, I got confirmation that my place is with kids and youngsters. I’m educator in my city, Bordeaux”.

Komlanvi Dotche stayed in Estonia within European Voluntary Service project “Education through Experience II” financed by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post French volunteer in Kohila – impressions after the project! appeared first on EstYES.

Valentina Graziuso from Padova, Italy is taking part in EVS project in youth center in the south of Estonia, in Abja Paluoja from February 2016 for 11 months.

-What is it that you’re actually doing in Abja Paluoja?

I work in the youth center and I’m in charge of organizing artistic workshops or activities in general to motivate kids to be involved and not spend their whole day in front of computer and make their days productive and creative. So I play with them, also youth center is collaborating a lot with the cultural house and we’re organizing events together, for example soon it will be Father’s Day and we’re working on it. Also sometimes we’re asked to promote EVS, like in Europe Day for example helping Noorteagentuur with spreading information. And in general when somebody is asking for help, I’m trying to be available.

-What do you think about challenges of youth work in small towns?

It’s challenging, but there’re positive sides as well. Because it’s possible that when you’re organizing something, not many people show up and sometimes you may expect at least 10 people to show up and you get 3 or 4, so it can be disappointing or frustrating but in this situation you just have to consider that there’re not many people living in small town in general. Or there’re kids who are very active but they live in villages nearby and don’t always have opportunity to come in the evenings by car when we have special events. Positive side is that, unlike in bigger youth centres, you can have one-to-one relationship with these people so I really get to know these youngsters and children better, I know who they are and we have a proper contact.

-And do you think that in general it’s a good idea to bring EVS volunteers to small places?

Again, it’s challenging and people should know what they’re going towards and it all depends on the background of volunteer. There’s a big need in person who can bring in novelty, and for example in Abja it was the first EVS program so everything was new for everybody and local people don’t expect anyone coming from another country and that’s why it was so worthy for the community because they get to see another culture. But volunteer should be prepared! I don’t see a person who’s coming from bigger city being happy in small town. I came from small place and it wasn’t hard for me to get used to it.

-And what do you think you will bring back home after this project?

A lot of clothes Okay, you’re talking about experiences… I got to develop myself more during these months in my hobby – drawing and painting, I changed my habits. When I was in Italy I never had time to create as much as I do here and time spent here helped me a lot in this, and I can see already the result – I don’t know why but it happened this way. Also I got in touch with a person who got me to learn a lot of ways to experiment with many techniques (she studied in Tallinn and Tartu kunstiakadeemia). Besides that, I will bring back better attitude towards people from different backgrounds and how to relate with them – it’s easier for me now. And of course all the memories!

–Do you think you will connect your life with what you’re doing here?

I would like to but I’m not sure it will happen because I tried so far to send applications around to start working as a project coordinator, because I already had several experiences as volunteer and participant in various programs and I have certain background, and I would also like to be engaged in youth work, but in this area it’s hard to find free spots. I wish it will happen for me!

Valentina Graziuso is staying in Estonia within European Voluntary Service project “Education through Experience III” financed by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post Valentina from Italy in Abja Paluoja – EVS in youth centre! appeared first on EstYES.

Info pärineb Hea Kodanik kodulehelt: http://uudised.ngo.ee/post/noorte-algatusi-toetatakse-kuni-1000-euroga/

The post Noorte algatusi toetatakse kuni 1000 euroga appeared first on EstYES.

– Getter Koobas käis EstYESi partnerorganisatsiooni poolt korraldatud koolitusel Belgradis. Oma reisist tegi ta pikema blogipostituse, saad seda lugeda siit: https://turismifannklubi.wordpress.com/2016/11/22/nadal-belgradi-paathotellis/

Kolm kõige ägedamat eestlast — mina, Joosep ja Jaan, sssõitsime Ssserbiasse ssseiklema, osa võtma Erasmus+ koolitusest “Digital Youthquake”. Meid saatis projektile kultuuri- ja noortevahetustega tegelev organisatsioon EstYES. Sellised projektid on ühed mõnusaimad ja soodsaimad viisid, et avastada uusi kohti, inimesi, kultuure ja tarkusekilde. Jagan teiega mõningaid mõtteid ja pilte sellest, kuidas meie oktoobrikuine reis läks.

Mulle täiega meeldivad koolitused! Miks? No kõiki põnevaid asju ei jõua ju kaheks/kolmeks/neljakas aastaks kooli õppima minna. Aga koolitus võimaldab visata kiire pilgu huvipakkuvatele teemadele ja natuke jälle targemaks saada. Meie “Digital Youthquake” keskendus digitaalsele veebimaailmale. Facebookid, Pixabayd, Trellod, Canvad, WordPressid, Slackid, Mailchimpid, GoogleDocsid, boonusena veel Imgflipid — kõikidest nendest saime väikse ülevaate ja vähem või rohkem kätt harjutada. Koolitusprogrammi kuulusid muidugi ka ergutavad tantsusõud, rahvusõhtu ja Belgradi vaatamisväärsustega tutvumine.

The post Nädal koolitusel “Digital Youthquake” Belgradils appeared first on EstYES.

Today we’re talking to Rory Giles who came to Estonia, Tallinn from the UK for 11 months in February 2016 and works as an EVS volunteer in Mustamäe avatud noortekeskus and Tallinn’s Food Bank.

-What was very different for you as a British person in Estonia?

The difference in behaviour and the mentality of the people is definitely different here, people  act differently, their way of thinking is different, so for me it was a big change. It’s nothing huge, all the little things make up a common picture.

-Was it hard for you to get used to life here or it was integration smooth?

It was good because I was in the whole youth work and volunteering “bubble” where people are open and tolerant, liberal. It wasn’t hard.

-What is it exactly that you do at work every day? Is there such thing as “typical working day” in the youth center and in Food bank?

From 14 till 20 there’re usually between 10 to 15 kids in the youth center at the same time and we play some board games or if there’s an event we take part in it, we do it together but mostly it’s hanging out with the kids, suggesting things to do to them. In the Food bank it’s also quite simple – join the van driver, pick stuff up and drop it at the storehouse.

-Do you think you learnt a lot about youth work during the project?

Yes, from different perspectives, because I’ve done a lot of summer camps before and I never worked with disadvantaged kids. I learnt some methods of how to work with different groups of young people and it was also useful from a practical side, I learnt how to plan sessions for example.

-And apart from that, which skills do you think you acquired during the project in general?

Taking a bit more initiative, I guess.

-What is the best thing which happened to you in Estonia?

Well, I met my girlfriend A lot of people travel and deep down they think that travelling puts them further away from their problems and that everything is going to be different… But the first few months I was here I didn’t change in terms of a “fresh start” and actually solving problems, but I started doing that halfway through and it makes me proud, because things began improving.

-Would you want to connect your life somehow with what you’re doing here?

In some way, I think. Youth work would be good.

-Tell us about your initiative project you’re planning at the end of your EVS!

It’s a workshop on national identity aimed at Estonian and Russian teenagers that live here and the reason for doing it is that I see that many Russians who grew up here don’t feel a connection to Estonia itself, they don’t feel Estonian and don’t like the language – of course there are no rival gangs killing each other but there’s not much mixing with the Estonians. When I was thinking about doing an initiative project, that was the only thing that I was interested in doing and essentially bunch of Estonian and Russian teenagers will be involved into some non-formal education games, discussions, activities about national identity and media, language, education and the main idea is to bring them understanding of why Estonians feel that way, and why Russians feel another way – to improve integration at least somehow.

-To sum it up, what can you say about Estonia?

I didn’t look up any information about the place before I came, and I didn’t have many expectations – it is a nice country, there’s an interesting mix of national identities, it was obviously westernized a lot after the 90s and people are friendly once you break past the initial barrier!

The post Interview with volunteer in Mustamäe avatud noortekeskus appeared first on EstYES.

This week we will learn more about impressions of EVS in Estonia of Jakub Zygmunt from Poland who is volunteering in Sakala Keskus / Viljandi Avatud Noortetuba from September 2016 for one year.

-Did you choose Estonia or Estonia chose you?

Estonia chose me, but I chose Viljandi. When I heard the first time about opportunity to go abroad as EVS volunteer, my supervisor from sending organization suggested me to go to Estonia, if I want to go to less popular, a bit cheaper and more wild part of Europe. So, I am here. I had two options to choose – project in youth centre in Tallinn and project in Viljandi. I chose the second one, because it was more sure and seemed more professional, attractive and challenging to me. And it actually is.

-What is your project about? How does your typical day look like?

I work in Viljandi Open Youth Centre. It means that I organize the time of children and teenagers coming there every day. My work day usually starts at 2 p.m., but sometimes it is 12 a.m. and finishes at 8 p.m. Every day I try to organize different activities for young people: 1. board games evenings on Monday, 2. English lesson on Tuesday, 3. Russian lesson on Wednesday, 4. Intercultural evenings on Thursdays. Moreover, I take part in many meetings with other co-workers from the youth centers, we plan together our work, reflect what happened, share ideas about what to improve. I am treated as an equal worker in Sakala Keskus, so I am informed about everything. After work day we sometimes hang out on bowling or other meetings.

-What do you think about Viljandi? What was your first impression and did it change after 3 months that you spent here?

Viljandi is absolutely amazing town in southern Estonia and I regret that people still don’t appreciate its value. At first it looks bigger, as it is in reality. As a town of 17 thousand people, it offers many opportunities to do after work. Music clubs, fancy pub, home wooden café or just walking around old town, which is full of small, cozy buildings. Viljandi is a good place for relax. And it actually relaxes me every day. After 3 months here I feel like in home, in my home city in Poland which is very similar.

-What was the most shocking cultural moment for you while you were here?

Language. I expected that it will be something absolutely different from my native language, but not as much. I remember that during first few days I didn’t understand anything in the shop and bought some things totally different that I wanted (e.g. potatoes pancakes instead of beef cutlets). But week by week it’s getting better and I got used to this specific melody and sound of Estonian language. Now I can speak basic phrases and sentences in this language and it makes me more comfortable in different situations. Second thing, which shocked me very much and is still shocking every day – landscape of Estonia. This country is totally flat, full of forest, lakes and fields. It is opposite to the area where I am from. I come from southern Poland which is quite mountainous, with huge population density and my home city Nowy Sącz is located even higher above sea level than the highest point in Estonia. Hopefully Viljandi is located on the highland and there is some small hills. It makes this place as more home for me.

-What do you appreciate most in your project?

Relations with co-workers is very important. Here I have good work partners who treat me seriously and can help me almost every time I need. Also I am very independent person in the youth centre and if I want organize something new, I can do this. My supervisor takes care about mental condition of each of us, because sometimes work is very tiring and exhausting. Young people coming to the centre are very problematic, noisy, disrespectful, impolite and behave unmannerly. It means that we, as the team, should keep together and do not leave anyone alone. People in work are like the real gold for me.

-What do you want to accomplish during this year?

At first, I would like to continue my current activities like language lessons and board games evenings. I want to intense my focus on “intercultural evenings” and invite more EVS volunteers to Viljandi to introduce their country, culture and traditional food. In my imagination there is one huge idea about organizing “cultural trip to Poland” for small group of teenagers with who I work usually. It will be something very useful, attractive and for sure expensive, but I have contacts with places which can help us.

Jakub Zygmunt is staying in Estonia within EVS project “Broadening Horizons II” supported by Estonian National Agency of Erasmus+ program.

The post EVS volunteer from Poland in Viljandi sharing impressions! appeared first on EstYES.

This week we’re hearing from Sandor Andras Marton, who came from Hungary in June 2016 until March 2017 to volunteer in Estonian Toidupank (Food bank) in Tallinn.

-Toidupank sounds very interesting! What is your typical day at work and what is important for you in your work activities?

There’re 2 typical days – day of food collection and day of food distribution. On collection days we drive to the supermarkets and then we pick up expired food or food that would actually go to the waste and then we get it to the Food bank and from there other organizations are coming and distributing for themselves or for the people who need it. On distribution day we actually prepare support boxes at the Food bank from the storage and then we deliver those boxes to social centres, sometimes kindergartens or schools or churches. There’re volunteers in the warehouse who pack and store the food, I’m mostly working on picking up and delivery because there’s always should be somebody together with the driver.

-So, this project wouldn’t be good for a girl?

Not really. It’s a physical job.

-When you were choosing the project, were you choosing the country or activities?

The activity definitely.

-If future volunteer in Food bank has contacted you, what message and advice would you give him? How should he set his mind?

Start physical training, at least a little bit. Prepare patience: I didn’t know that a person that I’m going to work directly all day with is a driver and his personality takes patience and maybe just have some basic ideas what you could possibly contribute – just try to visualise how the work will be and try to think what you can add to your EVS project.

-So, before coming here, what did you know about Estonia, did you have any stereotypes?

I think I just had information, no stereotypes at all. Once I googled how Estonian girls look like But it didn’t really help because it was bunch of blonde girls

-So, having no stereotypes before, when you came here, were you positively or negatively surprised?

I was just a little surprised in a positive way because my first impression was that it’s quite similar to Hungary and it’s kind of like any typical European country but it’s still a bit nicer and a bit more modern than Hungary. And at first I thought it’s gonna be colder but summer was really nice!

-What are the things that you really enjoy in the country or in this city?

Free public transport – that’s really awesome! It’s easy to be here with knowledge of English, not in all countries it’s like that. There’re plenty of places to visit, a lot of people are travelling all over the country and because it’s a small country, that makes it easy to go to border countries and discover a lot of places.

-We know that you’re vegan, so how would you evaluate attitude here to vegan and vegetarian people and in general? Is there infrastructure here for them?

Whenever I meet people here who are interested in healthy eating, they’re really cool, not like anyone I met before. And here I have been to Vegan fair, something that I never experienced before! But in general Estonians base their diet on meat.

-Would you agree with the statement that it’s hard to make friends with Estonians or you didn’t find it a problem?

It is hard, it takes a lot more effort to become a friend of an Estonian than for example person from some southern country.

-Did you learn something important for yourself? Do you feel some big change?

I realized that I can’t be volunteer forever When I found out about EVS and volunteering I thought that it’s super cool and I could do it forever because I don’t like monetary system (meaning working for money) but after a while I realize I have to get back to work. Of course you can still continue volunteering next to your work! I learnt to make new place where I moved comfortable and “homey”. I think I learnt about time management, because when you volunteer, it’s kind of free schedule, so you have to discipline yourself and spend it effectively!

-Imagine you will open this article in 4 months, when your project is finished. What would you want to have by that time?

For the people that I live and work with, I hope they’ve learnt something from me (not just because I’m 10 years older than everybody I hope they can refer to a lot of things in the future, like – Sandor did something this way, or he taught me this or “you should better do it like Sandor did because he was good at it”.

Sandor Andras Marton is staying in Estonia within EVS project “Care to Make a Difference” supported by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post Interview with volunteer in Food bank! appeared first on EstYES.

Today we will hear more about impressions of volunteer from Russia, city of Tyumen in Siberia, who came to Tallinn for EVS in September 2016 for 12 months. Her name is Yulia Valiakhmetova and she’s happy to share her feelings after 3 months in Estonia

-What was your motivation to do EVS in general?

They say that people go for EVS when they’re looking for something or when they’re running away from something. I think for me it was both and I don’t know which one was more. The most motivating factor was stories and blogs about EVS which I was reading online. I was at work and thought how boring my life is, was reading these blogs and thought that somebody actually has an interesting life, and then I realized that I can have the same life, there’s no one preventing me from doing this.

-So, now, after 3 months in Estonia, what similarities and differences do you see between Estonia and Russia?

People say that Estonians are cold and not open, but so far I’ve been lucky with open and kind people, I have very good relationship with my colleagues. Also many people told me before that here attitude to Russians is negative and I might have problems because of that but so far I haven’t faced such situations.

-Where do you work and what exactly are you doing there?

I’m working in children centre Lillekula Turvakodu with children without parental care. I’m doing their homework with them, help with explaining of hard school topics, sometimes help with organization of some events, like taking them to the theatre or accompanying them to aquapark, bring them from kindergarten, school, some other institutions. I enjoy what I’m doing because I have a lot of freedom, I can be creative, there’s a lot of communication with children and our learning goes both ways – I teach something to them and they teach me a lot.

-Do you agree with the statement that EVS is a life-changing experience?

I’ll be able to correctly answer this question in September 2017 But for the moment I can say that I did have many doubts but once I came here I didn’t have a single doubt about what I did, because I think that in the last 3 months I smiled more than in the last 3 years – there were so many positive new things, I learnt so much for myself, got a lot of new experience, even though Estonia for a Russian person isn’t such a big challenge, it’s not Africa We’re very close to each other, have a lot in common, and even despite this fact many things changed for me.

-What makes you happy most here?

First and foremost, I’m happy with the city I chose, because it’s a mix of small calm city and capital. There’re as many events as in the capital, however there’s no traffic, a lot of industry, noise. At times it’s hard but I’m happy that I’m living with so many people from all over the world, because it helps to discipline yourself, develop tolerance and helps to understand that you’re not the only one and not everyone should be flexible in relation to you, but you should be flexible in relation to others. For me, as a person who never had to share living space, it’s a very new and useful experience! I’m happy that I communicate a lot with children and that I have a chance to communicate a lot with people from abroad, that I can learn English better now. All in all, I feel very very good here!

-As now you’re in the beginning of your project, maybe there’s some wish which you want to come true by the end of it?

I want to visit many interesting places, not only in Estonia, but in Europe as well, maybe more intensive work, to learn English properly, to get some connections and friendships which will last whole life!

Yulia Valiakhmetova is staying in Estonia within EVS project “Care to Make a Difference II” supported by Estonian National Agency of Erasmus+ programme.

The post EVS volunteer from Russia in Tallinn! appeared first on EstYES.

Mina käisin 2016. aasta augustis Mehhikos merikilpkonni päästmas. Võin julgelt väita, et see oli minu möödunud aasta eredaim mälestus. Samuti olen kindel, et läheksin seesugusele rännakule uuesti.

Hoolimata sugulaste-sõprade korduvatest püüdlustest panna mind mõtlema, kas üksi „narkomaanide ja kurjategijate riiki“ (See arvamus on minu kogemuse põhjal täiesti vale!) minna on ikka hea idee, astusin ma siiski vapralt meie augustikuu külmal hommikul lennukile. „Vähemalt pole ilma, mida igatsema jääda,“ oli mu viimane mõte, enne kui lennujaamas isale viimast korda lehvitasin ja unist-rõõmsat nägu tegin. Eks ma pisut olin ikka mures ka: mina, üsnagi tagasihoidlik, täiesti üksi, nii kaugele, kohalikku keelt ei oska ja nii edasi. Usun, et need „lennujaama mõtted“, mis tulevad pärast pikka reisiootust-ärevust ja ettevalmistusi, ongi kõige pidurdavamad ja tekitavad kontrollväravaid läbides kõhklusi, kas ma ikka peaksin minema, kodus on ju lihtsam, mugavam ja tuttavam. Just sellepärast tulebki minna! Ja mida kaugemale, seda põnevam.

Mina alustasin nädalase keele laagriga. See oli midagi muud kui tavaline keeletund õpikute ja koduste ülesannetega. Noored õpetajad tutvustasid meie pisikesele grupile kohaliku elu võlusid, ent ühtlasi saime kohvikutes ja turul ka pisut hispaania keelt harjutada. Näiteks käisime koos salsat tantsimas (mõnusalt erinev tüüpilistest ööklubidest), katsetasime mehhikopäraseid roogasid, seiklesime oma keelegrupiga „kodulinnas“ ja selle lähiümbruses ning imetlesime (eriti mina) värvikirevat turgu. Selline sujuv algus oli minule äärmiselt sobiv: sain vaikselt sisse elada ning mehhiklaste ja nende vähemalt pooletunniste hilinemistega harjuda. Reisi algul kaduma läinud kohver (jah, pidin esimesed neli päeva olema minimaalse varustusega :)) jõudis tänu kohalike abile kiiresti minuni. Inimesed olid tohutult abivalmid, nad panid mind tundma, et olen nende keskel, selles riigis teretulnud. Grupiga tegime veel ühiseid kokandusõhtuid, kus pakkusime oma kodukohale iseloomulikke toite, näiteks saime tõelist Itaalia pasta carbonarat (köögis on hoopis teine õhkkond ja toidul teine maitse, kui itaallane kokkab, spagetid stopperi järgi podisemas). Mina meie musta leiva (sellest tegin magustoitu), ingveriga mee ja Komeedi kommidega olin üsnagi populaarne. Eriti kuum kaup oli muidugi pakk Komeete. Üks tüdruk lubas isegi pool kommi igavesti alles hoida ning paberi raamida lasta. See pisike linnake ja need inimesed meie rühmast said mulle väga armsateks. Peamine põhjus, miks Mehhikosse läksin, oli aga siiski kilpkonnalaager mere ääres (Olin helesinist merd ja päikest ju kohutavalt oodanud!).

Laagripaika jõudes olin haige (tüüpiline kõhuhaigus), ent jällegi kohalike suure südame ja „imerohtude“ (mida isegi kõikvõimas Google ei tunnistanud) abil sain paari päevaga vaevast lahti. Kuni lõunani oli ilm iga päev suurepärane, paistis päike ja oli soe, kuid õhtuti kiskus pigem pilviseks, sattusingi Mehhikosse tegelikult vihmaperioodil. Samas nii oligi ühele põhjamaalasele lihtsam: kuumus ei tapnud ja õhtusel ajal sai ka veidi linnakest avastada. Süüa saime korralikult: hommikuti pannkoogid või munaroog, lõuna- ja õhtusöögiks midagi mehhikopärast ning loomulikult igal toidukorral küpsed ja magusad puuviljad. Juba ainuüksi viimaste pärast tasub Mehhikosse minna! Siiski hiljem, kui tortillad ja vürtsid laagrilistele enam nii meeltmööda polnud ja läheduses asuv Subway meie näol uued püsikliendid sai (sest millegipärast tundusid kõik Mehhiko toidud lõpuks juba sama maitsega), valmistas kokk meile ka „tavalisi“ toite, näiteks hamburgereid, pitsat ja pastat. Ühesõnaga, meie heaolu nimel pingutati ja sooviti, et kõik lahkuksid mõnusa emotsiooniga. Endast parima andsid nii laagri korraldajad kui ka minu rühmakaaslased.

Kilpkonnade päästmine leidis aset öösiti rannas ATV-dega või jalgsi patrullides ja kilpkonnade jälgi otsides. Mul õnnestus näha ka emaskilpkonna munemas! See on üks liigutavamaid vaatepilte ühele loomasõbrale, nii kaunis ja sügav. Kui ema oli lahkunud, korjasime (kaevasime) munad üles ja istutasime need ümber liivakasti, et pisikesed saaks turvaliselt kasvuhoones kooruda. Grupijuht oli äärmiselt huvitatud meiega suhtlemisest ja oma teadmiste-kogemuste jagamisest. Ta vastas alati rõõmuga ning julgustas meid nahkjate, pisut limaste kilpkonnamunade korjamisel ja paaripäevaste, veel pehme kilbiga kilpkonnabeebide vettelaskmisel. Lasime vabadusse üle kolmesaja pisikilpkonna! Lisaks viis juht meid mitmetesse põnevatesse kohtadesse, näiteks tõelisesse džunglisse matkale ja krokodillifarmi. Väga tugeva emotsiooni andsid reisile kindlasti meie endi korraldatud ühised ettevõtmised. Seiklesime ümberkaudsetes paikades (nii tõelistes suurlinnalikes turistilõksudes kui ka indiaanlaslikes pisikohtades), kihutasime mootorpaatidega (ja autodega, istudes lahtises autokastis, taaskord enneolematu kogemus!), surfasime, nautisime üksteise seltskonda ühistel grilliõhtutel, korraldasime enda olümpiamängud, diskotasime ning mis kõige olulisem: tutvusime kohaliku elu-oluga, võtsime oma kultuurilisest rännakust maksimumi.

Sain emotsioonide ja kogemuste poolest tohutult palju rikkamaks. Niimoodi tagasi mõeldes tuleb üha uusi seiku, mida jutustada ja naerdes meenutada. Tunnen, et sain kõvasti iseseisvamaks ja tugevamaks. Oskan nüüd paremini inimesi enda ümber mõista just tänu niivõrd tihedale kokkupuutele teiste rahvuste esindajatega. Samuti suhtun avatuma südamega kultuuride erinevustesse ning oskan enam oma kodumaad hinnata (tuleb tõdeda, et koju on ka alati mõnus tulla). Usun, et sain sellest riigist lisaks suveniiridele ja liivale kohvripõhjas kaasa ka vabama ellusuhtumise. Leian, et mehhiklastelt on palju õppida (kui silm kinni pigistada hilinemise ja mõningase laiskuse osas).

Minule puges see paik südamesse! Kui võimalik, soovitan soojalt näiteks nädalakese enne või pärast laagrit ka iseseisvalt riigis ringi vaadata, ikka nii-öelda päris elu nägemiseks (eriti põnevad olid minu jaoks näiteks indiaanisugemetega kohalikega kohtumine, nende legendide kuulamine ning Päikesetempli, loomaaia ja tekiilatehase külastamine).

„Ära kahtle, elu on elamiseks!“ ütleks mehhiklane.

The post Mehhikos kilpkonni päästmas appeared first on EstYES.

EstYESI vabatahtlik Eva Maria räägib kuidas sakslased Eesti vastu huvi tunnevad ja mida nad meist üldse teavad.

Nüüd, kui mul keel rohkem suus on, satun ma rohkem jutule inimestega, kelle jaoks ma veel võõras olen. Enamasti töötavad nad ikka samas organisatsioonis, kuid kõigiga ei jõua siin kokku puutuda. Tuleb ette, et ka metsas jooksuringil/jalutades algab kellegagi mingil põhjusel vestlus.
Niipea kui ma suu lahti teen saab jututeemaks minu päritolu. Tihti küsitaksegi “Aga kuskohast Te siia tulete? Venemaalt? Või Ukrainast?” Sellele arvamusele juhib minu R-täht, mida sakslased hääldavad kurgus, mitte keele peal, nagu meie. Ma ei ole suutnud veel sõna keskel seda õigesti hääldama õppida. Kui ütlen, et tulen sellisest väiksest riigist nagu Eesti võib vahel mõne vanema inimese näoilmest välja lugeda “Aga ma ju ütlesin, et Venemaalt..”.
Tuleb ette,

• et Estlandi asemel kuuldakse Island.
• et ollakse rõõmsad “Jaja ma olen Eestist kuulnud, Riia olevat väga ilus!” Kui parandan, et meie pealinn on Tallinn, siis sellest on kuulnud väga vähesed. Vahel uuritakse, kui suur meie pealinn on. Kuna number on nii väike, siis küsitakse, et kui palju meil üldse inimesi on. Sellele järgneb imestus “Ja te olete omaette riik?! :O”
  et uuritakse, kus see on. Nagu mu kolleeg ütles tundub talle see norra-rootsi-soome-eesti-läti-leedu üks “külm ja märg ala”. Seepeale võtan tavaliselt välja Google Mapsi ja lihtsalt näitan. Vahel aitab ka naaberriikide nimetamine.
• et mõni seal ka päriselt käinud on ja oma toredat suvisest reisist jutustama hakkab. See on parim variant, mulle meeldib kuulata välismaalase silmi läbi meie riigist. Kahjuks on seda varianti olnud 1-2 korda.
• et räägitakse ilmast. Kuna siin on ka hetkel (sakslase jaoks väga) külm, siis uuritakse, kuidas meil seal tavaliselt talved on. Ja kas suvel üldse üle paari soojakraadi tuleb. Esimeste pisikeste lumesadude ajal küsiti mult pidevalt, kui autoga sõitma pidin minema, et kas ma ikka tahan seda sellise ilmaga teha.
• et küsitakse, mis keelt me räägime. Siis imestatakse, et nii väikese elanikkonnaga riigil on täitsa oma keel. Palutakse ka õpetada mõni lihtsam fraas. Ühel tõlgil, kes põgenike pärast ühe päeva nädalas siin veedab (et nad saaksid kellegagi araabia keeles rääkida), on juba paar kuud taskus mu kirjutatud post-it, kus peal paar viisakat ja mitte nii viisakat väljendit. Ta on ka reaalselt ainuke, kes 5-6 sõna/väljendit ära on õppinud. Temalt olen ma häid nippe saanud saksa keele artiklite õppimiseks. Kuna ta ise 5 aastat tagasi veel saksa keelt ei osanud, siis oskab värskelt oma õppimise kogemusest rääkida.

Kui jutustamiseks rohkem aega on, siis üritan ikka võimalikult palju Eestit tutvustada. Paljude jaoks olen siin esimene eestlane, keda nad oma elu jooksul kohtavad (ja väga võimalik, et ka viimane) niiet mul on võimalus neile luua omal viisil ettekujutus sellest väikesest riigist.
Saksalsed ise guugeldavad maastikku, lippu, vaatamisväärsusi, loodust, kaarti, eesti läti leedu, pealinna, Tallinnat ja naisi.

Tekst pärineb Eva blogist: http://evavaher.tumblr.com/

The post Kuskohast Te siis tulete? Venemaalt? appeared first on EstYES.

Greete käis EstYESi kaudu Erasmus+ programmi koolitusel “Yes, Experiene it Yourself 2”

Novembrikuu teises pooles oli tänu EstYESile kahel eestlasel võimalus külastada Hispaania mägede vahel asuvat Cercedilla külakest seoses Eramus+ koolitusega. Koolituse ametlik nimi oli “Yes, Experience it Yourself 2” ning eesmärgiks arendada ning toetada noortega seotud ettevõtluse projekte.

Eesti esindajateks olin mina – Greete ning Kasper. Oleme mõlemad EstYESi kaudu Eestisse tulnud vabatahtlike mentorid ning õpime hetkel Tartu Ülikoolis. Kuna see ei olnud kummalgi meist esimene Erasmuse projekt, teadsime, et koolitusele minnes on võimalik lennupiletid osta kaks päeva enne koolituse algust ning kaks päeva pärast lõppu (sel juhul tuleb muidugi toidu- ja majutuskulud endal tasuda). Kasutasime seda võimalust, et kahte Lõuna-Euroopa pealinna avastada.

Alustasime reisi 18. novembril pärastlõunal Tallinnast ning õhtuks jõudsime Pariisi. Kumbki meist polnud varem Prantsusmaal ega Pariisis käinud, seega olime väga põnevil, sest pealinna avastamiseks oli 21 tundi.

Hispaaniasse jõudes, olid koolituse korraldajad kõigile osalistele tellinud bussi, mis tooks meid Madridist tunnise sõidu kaugusele väiksesse külakesse – Cercedillasse. Kuna buss oli tellitud alles 20. novembriks, oli meil Madridi avastamiseks peaaegu terve ööpäev. Cercredillas saime kõigepealt korraliku kolmekäigulise õhtusöögi ning algas üksteisega tutvumine. 24 osalejast olid pärit üheteistkümnest riigist: Hispaaniast, Leedust, Prantsusmaalt, Horvaatiast, Kreekast, Ukrainast, Poolast, Ungarist, Gruusiast, Itaaliast ning Eestist.

Järgmisel päeval algas tõsine töö. Korraldajad ning treenerid olid tasemel ning tutvustasid kõigepealt, mida me järgneval viiel päeval käsitleme. Iga koolitusel osaleja pidi juba kodus välja mõtlema noortele mõeldud ettevõtlusega seotud projekti. Tutvustasime üksteisele oma ideesid ning andsime tagasisidet. Mina isiklikult olen väga rahul saadud tagasisidega ning õnnelik selle üle, et sain kuulda teistes riikides toimunud sarnaste projektide kohta. Samuti said selgemaks projekti tugevused-nõrkused ja tuleviku perspektiiv.

Teise päeva õhtul oli kavas kultuuridevaheline õhtu, kus iga riik sai pakkuda kohalikke sööke-jooke. Meie otsustasime kaasa võtta palju Kalevi toodangut, et ei peaks riskima kiiresti rikneva toitu toomisega ning Vana Tallinna likööri. Eesti šokolaadid, kommid ja vahvlid läksid välismaalastele hästi peale ning palju kiideti ka Vana Tallinnat.

Projekti neljandal päeval toimus ühine väljasõit Madridi, kus külastasime kahte ettevõtlusega seotud organisatsiooni. Esimene neist üüris tööpinda firmadele või eraettevõtjatele ning teine tegeles annetatud esemete müügiga. Pood asus piirkonnas, kus enamjaolt elavad immigrandid ning kogu tulu annetatakse peredele, kellel on piiratud finantsilised võimalused.

Viiendal päeval toimus viimane projektide lihvimine, sest pärastlõunal tuli kõigil projekte esitada osalejate, korraldajate ja kohaliku noorteagentuuri esindaja ees. Esitluse tegemise ajal märkasid tähelepanelikud, et väljas sajab lund. Jah, Hispaanias sadas laia lund! Sel ajal oli isegi Eestis maa must ja pigem mudane. Pausi ajal tormasid kõik välja ning mõni osaleja sai esimest korda elus lumesõda mängida. Õhtul ootas meid üllatus kohalike muusikute näol. Saime tantsida kohalikke tantse ja kasutada oma kehaosi rütmipillidena.

Viimane projektipäev oli pühendatud tuleviku tegevustele – kuidas teha nii, et hoolikalt ette valmistatud projekt ellu viia ka reaalselt. Lõpuks sai igaüks kätte Youthpassi, mis tõendab kogemust mitteformaalse õppimise valdkonnas. Õhtu veetsime kohalikus küla baaris, et nautida üksteise seltsi, enne kui kõik kodude poole liikuma hakkavad.

Soovitan kõigile osaleda mõnel Erasmus+ noortevahetusel või koolitusel, sest õppida on tohutult nii teiste kultuuride kui ka käsitletava teema kohta. Mina saavutasin vastava koolitusega põhiteadmised ja ettekujutuse ettevõtlusest ning kuidas seda toetada. Veel sain arendada enda projekti, mõista, kus asetsevad puudujäägid ning mis peaksid olema järgmised sammud. Lisaks sain külastada kahte riiki, kus ma polnud varem käinud ning nautida reisimist ja õppimist üheaegselt!

The post Koolituse muljeid Hispaaniast appeared first on EstYES.

SeeBeyond, basic synergy training, self development & entrepreneurship

organized by Egyesek Youth Association

Kui olin saanud kinnituse, et mind on valitud osalema SeeBeyondi koolitusel Hollandis, pidin nii mõnelegi aru andma, et mida ma sinna täpsemalt tegema lähen ja miks. Mõtlesin siis läbi, kuidas mina oma peas seda projekti ette kujutan ja miks mul sinna tark minna oleks?

Enne koolitust arvasin ja rääkisin teistele, et…

• EstYesil on pakkuda suurepäraste tingimustega palju erinevaid projekte kõiksugu riikides.
• Minu koolitus saab olema enesearengu ja ettevõtluse suunaline ning eneseareng on mulle alati huvi pakkunud.
• Kõige suuremad plussid sellisel koolitusel osalemise juures on, et pean maksma vaid  taskukohase väikse summa osavõtu eest ja reisirahad, majutus ja toit on kõik põhimõtteliselt tasuta.
• Saan reisida Hollandisse ning tutvuda seal põgusalt vähemalt kahe linnaga.
• Mind ootavad ees uued huvitavad inimesed 12-nest eri riigist.
• „Ega see mingit suurt arengumomenti pakkuv koolitus olema ei saa, aga kindlasti saab seal teha palju huvitavat ja omandada ka veidi uusi teadmisi.”
• Positiivne on ka see, et koolitus ei kesta vaid nädala, vaid saan Hollandis kokku veeta pea kaks nädalat.
• Mis põhiline, see saab olema kindlasti väga värskendav ning meelelahutuslik kogemus!

Kasutasin oma kirjelduses üsna tihti ka väljendit tilu-lilu – ma tõesti ei võtnud seda „koolituse” elementi selles projektis tõsiselt. Mis sest, et koolitajad olid lubanud intensiivset protsessi, aga suuga ehitame ikka suure linna.

Esimene päev kui Hollandisse jõudsin ja saime õhtul põgusalt oma üle 30 pealise grupi ning treeneritega tutvuda, oli mu arvamus ikka veel sama.

Teisel päeval jäi mulje, et treenerid vist ÜRITAVAD mingit tõsisemat sorti koolitust siin teha, aga minu arvamus ja ootused jäid ikka muutumatuks.

Kolmanda päeva õhtuks hakkas alles kohale jõudma, et olen asjadest vist täitsa valesti aru saanud, et mingist tilu-lilust pole siin haisugi ning ees seisvad päevad saavad olema elu muutva väärtusega!

Nüüd koolituse läbinuna, võin öelda järgmist:

• Programm oli kokku pandud professionaalselt ning läbimõeldult, eesmärgiga luua meile keskkond, mis võimaldaks maksimaalset õppimis- ning arenguvõimalust.
• Sain 28 aastaselt elus esimest korda aru, et nii koolis, ülikoolis kui ka kõiksugu kursustel või koolitustel sõltub minu poolt õpitu ja omandatu, mitte sellest, mida mulle õpetatakse, vaid sellest mida mina sealt endaga kaasa võtan. Ning see, mida mina sealt endaga kaasa võtan ei saa mitte kunagi olema sama, mida võtab kaasa sealt keegi teine. Mis sest, et õpetaja seisab tahvli ees ja räägib kõikidele lastele sama juttu, aga ometigi ei saa mitte ühegi lapse omandatud teadmised mitte kunagi teise omaga identsed olema.
• No ma teoorias olin sellest varemgi kuulnud ja omast arust ka aru saanud, aga päriselt kohale jõudis teadmine alles Hollandis. Ning selle tulemusel sain ma nädala ja poole jooksul elust ja endast kordades rohkem teadma kui terve aasta jooksul, mil ülikoolis psühholoogiat õppisin. Mitte, et ülikoolis midagi õppida poleks olnud, muidugi oli! Ma lihtsalt ei osanud teadlikult õppida ning enda õpitut märgata.
• Loomulikult oli ka õpetamismetoodika hoopis teine. Nimelt Hollandis oli loengu vormis info edastust terve päeva jooksul vaid mõned tunnid. Enamuse ajast õppimise läbi tegemiste, jagamiste, tegemiste, analüüsimise ja veelkord tegemiste.

Lisaks eelnevalt kirjeldatud ahhaa momendile, oli täitsa tavaline, et mul esines iga päev mitu korda erinevates valdkondades ahhaa momente. No teate, neid momendid, kus mingite teadmiste vahele tekib äkki ühendavate niidikestega võrgustik ja mingi suuremat sorti arusaamine käib korraga mitte ainult peast vaid kogu su olemusest läbi…pirn läheb põlema. Just selliseid ahhaa momente sadas meil seal justkui muuseas iga päev taevast alla. Koolitajad mitte ei üritanud luua maksimaalset arengut võimaldavat keskkonda vaid said sellega ka imetlusväärselt hakkama.

Õppisin olema varasemast palju tähelepanelikum. Õppisin tundma enda negatiivseid mõttemustreid ning sain kaasa tööriistad, mis reaalselt mind igapäevaelus abistavad. Õppisin hindama ning märkama enda saavutusi. Õppisin nihutama oma füüsilisi ning vaimseid piire. Sain näha end teiste silmade läbi ning seeläbi õppida tundma mitte seda ennast, kes ma arvan, et ma olen, vaid seda ennast, kes ma tegelikult olen. Mitte seda ennast, kes ma paberile kirja pannes olen, vaid seda ennast, kes tuleb välja kui on tarvis tegutseda. Ma arvasin, et ma olen ikka hoopis teine inimene, kui tegelikult olen

Ja kui teistest rääkida, siis sõnatuks tegev tänutunne kerkib südames, kui meenutan enda koolitus kaaslaste imelisi õppe protsesse ja totaalseid muutumisi.

Olen nüüd pika kiidulaulu kirjutanud projekti koolituspoolsest osast ning selle tulemuslikkusest, aga lisaks õppimisele saime ju ka aega veeta 12’nest eri riigist tulevate kaaslastega. Elasime kõik koos ühes suures majas, mille hängimis alas oli võimalik vabadel hetkedel kokku saada ja sotsialiseeruda. Lisaks tekitasid ka treenerid erinevaid gruppe, et meie läbikäimist võimalikult erinevate inimestega soodustada, ning ka toakaaslaste seltskond kujunes juhuslikult. Nõnda oli meile taas tekitatud maksmimaalset üksteise tundma õppimist soodustav keskkond.

Veelgi enam, meil oli kõigil võimalus luua inimestega erakordseid „sina tuttavast” kaugemale ulatuvamaid sidemeid. Need protsessid/tegemised,  mis treeneritel meile plaanitud olid, võimaldasid meil üksteisele avada enda kõige pimedamaid ja peidetumaid hingesoppe ja tuua meid kokku meie täies siiruses, aususes ning heatahtlikkuses. Saime üksteist nii palju kallistada, et kahel korral ruumist välja kõndides olin seal valitsenud energiast nii tugevalt mõjutatud, et vajasin püstijäämiseks seina või kaaslase abi…kõlab uskumatult, aga just seda see koolitus ka oli, absoluutselt uskumatu. Julgeksin seda igale ühele soovitada ja teaksin, et mitte keegi ei tule sealt tühjade kätega tagasi.

Nii et kõigile huvilistele:

• Kasutage EstYesi poolt vahendatavaid suurepäraseid võimalusi!
• Kui näete kusagil synergy trainingu pakkumist siis soovitan asja lähemalt uurida
• Kui näete tulevikus programme, mis toimuvad Hollandis, Olde Vechtes, siis võite nende kvaliteedis veendunud olla.
• Kui näete tulevaste projektide treenerite seas Norbi Hochsteini nime, siis julgen soovitada.

The post Enesearengul Hollandis appeared first on EstYES.

Iva Žůrková stays in Estonia for 12 months within the project ”Education through Experience III” which is funded by Erasmus+ European Voluntary Service programme. 

Since the beginning of my EVS, I knew I had the possibility to make my own initiative project. My head was full of crazy ideas and because I love circus, I wanted to organise some Circus festival in Abja. Not only for one day, maybe for the whole weekend!

In summer, I was participated in Circus Convention in Tori and I had been to Street Festival in Tallinn, where I met lot of amazing circus people. I was talking with them about my idea of some circus event in Abja and they were very supportive and willing to help.

But then I realized that I must be a bit more realistic. In Abja, people are not so interested in circus or juggling. I am, but not them. So I decided that I had to think about something else what also locals can enjoy.

Thanks to Piret from EstYES, who was supporting me during my EVS and who was always writing feedback on my monthly Volunteer’s Diary full of my photos, I finally decided. My initiative project must be connected with photos. I must make my photo exhibition! People in Abja usually comes to the exhibitions‘ openings and my photo exhibition gives them opportunity to see Estonia through my eyes, through the eyes of somebody not used to Estonian nature or architecture. We discussed this with my tutor Tiiu, the manager of the Cultural Center in Abja, and we agreed that it was better idea and maybe easier for the organization.

Usually, I hesitate a lot and it’s difficult for me to take a decision. So this initiative was really very challenging for me. I had to choose just few of my thousands and thousands photos I made during my EVS in Estonia. I was trying to select the best ones, to put them in some nice series, make groups of photos with the same topic or just think how to put them on the wall, how many of them and in which size. I wanted to choose those pictures in the end of November or before the Christmas holidays. But in the end, I just got angry to myself at the beginning of January – why it takes so much time? Don’t overthink, just choose what you like! So I did it. I decided, made the ordered, came to Viljandi to take those photos and brought them back to Abja, where I started to put them on the wall. And when they were on the walls, I felt so good and was proud of myself that I managed to make the decision.

I was so surprised how many people came to see the opening of my exhibition. It was beautiful. So many people from Abja came! But there were also EVS volunteers from Viljandi and Killingi-Nomme and some people from other villages and towns. There were old ladies from my English classes, women from our choir, people I knew from our Cultural Center or just from the streets in Abja, some kids and my friends as well. They all came to support me, to see my photos, to be with me in that special day. They made that evening beautiful and I was so happy to see them all!

At the beginning, Tiiu told few words and then I was talking also a bit in Estonian language! I was happy that everybody could understand what I was saying. And I was proud of myself that I could talk in Estonian and I was enjoying it. Of course sometimes I didn’t know some words, but Tiiu always helped me. And after my speech, people were coming to me and giving me gifts and it was very nice to see that they really liked my photos and the exhibition and that they appreciated what I had done and simply that they liked me. It was beautiful friendly atmosphere in there.

The end of the exhibition’s opening was also nice – I planned a fire show! My friends from the fire show group Zerkala from Tartu came to support me and they made nice fire spectacle. I was so happy that I could see them again, once more before the end of my EVS. The fire show was in front of the Cultural Centre, there were lot of people around and my friend from Abja was taking pictures – so I could just enjoy the show.

It was beautiful evening. People surprised me a lot that so many of them came. And it was nice to hear that they liked my photos. I was proud of myself, I was happy that I made this photo exhibition and the fire show happened.

In the end, I want just say “thank you”. Thank to Zerkala for the fire show. Thank to the Cultural Centre for the possibility to make my photo exhibition. Thank to EstYES for the financial support. Thank you, my friends.

The post Photo exhibition “My year in Estonia” appeared first on EstYES.

Peretuttava soovitusel kandideerisin noortevahetusse „Apetur“. Kuna ma ei teadnud, mida projektist oodata, tekkis mõte teha video, mis annab aimu noortevahetuses toimuvast.

Erasmus+ projekti „Apetur“ eesmärk oli edendada noorte liikuvust, algatusvõimet ning vähendada sotsiaalset tõrjutust. Noortevahetusse kaasati 25 osalejat, sealhulgas noortejuhid. Noori oli kohal neljast riigist: Eesti, Hispaania, Itaalia, Gruusia. Kümme päeva kestvale projektile oodati noori vanuses 14–16. Eesti organisatsioon, mida esindasime, oli MTÜ EstYES.

Noortevahetusest valmis video, kus projektis „Apetur“ osalenud noored jagavad oma muljeid. Sealjuures palusin igast riigist vähemalt ühel osalejal põhjendada, miks võiks noortevahetustel käia. Projekti käigus filmisin töötube, vabaajategevusi ning palusin erinevast rahvusest inimestel rääkida oma ootustest ning neid valdavatest tunnetest.

Osalejate kommentaarid:

Maiko,14, Eesti

Tere mina olen Maiko ja olen pärit Valga maakonnast. Kuna käin tihti Ritsu noortekeskuses, siis pakkus sealne juhataja võimaluse registreerida EstYESi noortevahetus programmi, mis toimub Hispaanias. Seal osalevad Eesti, Hispaania, Itaalia ja Gruusia. Mulle väga meeldivad siinsed kultuuriõhtud, kuna seal saab õppida teiste riikide kultuuri ja maitsta erinevaid rahvustoite.

Tamar, 15, Hispaania

Tere, ma olen 15aastane ning pärit Hispaaniast. Mina arvan, et see noortevahetus on hea võimalus, selleks et leida uusi sõpru, õppida palju uut teiste riikide kultuuri kohta ning külastada kauneid kohti.

Hedvig, 16, Eesti

Tere, ma olen Hedvig ja ma olen kuusteist. Selles noortevahetuses saad kindlasti väga palju enesekindlust juurde, sest sind pannakse pidevalt uutesse olukordadesse ja pead lahendusi leidma erinevatele probleemidele. See on koht, kus su arvamus loeb ja inimesed siiralt tahavad sinu arvamust kuulda ja see on koht, mis paneb sind väga vajalikuna ennast tundma.

Lizi, 15, Gruusia

Minu nimi on Lizi ja ma olen pärit Gruusiast. Kohe, kui ma kuulsin GYE organisatsioonist (Georgian Youth for Europe) teadsin, et sooviksin seal osaleda. See on organisatsioon, mis teeb koostööd Erasmus+ ga, mis saadab noori vanuses 13 kuni 30 noortevahetustesse ning vabatahtlikule tööle. Mul läks hästi ja mul õnnestus saada osa sellest projektist. Seal olles elasime koos Eesti, Itaalia ja Hispaania noortega. Ma õppisin nendelt väga palju. Noortevahetus on üks parimaid viise noorel avastada, kes sa oled ja mida oma elus soovid saavutada. Kui sa tahaksid reisida mõnda teise riiki, õppida teiste kultuuri, leida uusi sõpru, soovitaksin osaleda Erasmus+ noortevahetuse projektis.

Francesco,15, Itaalia

Tere, mu nimi on Francesco ja olen 15aastane. Tulen Palermo linnast, Itaaliast.

Mulle väga meeldib see noortevahetus, sest me võtame osa erinevatest projektidest koos lastega ning erinevatest rahvustest inimestega. See tekitab häid emotsioone, sest see kõik on vabatahtlik. Teeme erinevaid tegevusi ning saab suhelda erinevates keeltes.

Mul on väga hea meel, et selles vabatahtlikus programmis osalesin. Badalona on üks väike linnake Barcelona ligidal. Väga armas linnake, mis asub mere ääres. Õhtuti korraldatakse rahvus teemaõhtuid. Iga õhtu erinev rahvused. Räägitakse kommetest, söökidest, keelest. Mulle väga meeldis programm ja tahaks tänada Erasmus+. Ma leidsin sealt väga palju uusi sõpru.

Teksti tõlkis itaalia keelest: Epp Õun.

Kristiina, 14 a (Viimsi Keskooli 8. klassi õpilane)

The post Kristiina videopostitus: Miks osaleda noortevahetusel? appeared first on EstYES.