Kogemusi jagab vabatahtlik Kaidi

Sel aastal otsustasin oma suvepuhkuse veeta teisiti kui tavapäraselt. Tahtsin teha oma puhkusega midagi enamat kui päevitamine või maal vanemate juures porgandite rohimine. Just selle tõttu otsustasin veeta oma suvepuhkuse neli nädalat Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) raames vabatahtlikuna Hispaanias. Ma tahtsin kogemust, mis raputaks minu halli maailma ning sunniks mind välja tulema oma igapäevasest mugavustsoonist ja hallist argipäevast. Ma sain selle ja veel nii palju enamat!

Kui ma ütlesin oma jah-sõna lühiajalisele EVT-le, siis ega ma päris täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Teadsin ainult, et sel suvel ootab mind kuum ja päikeseline Hispaania koos rohkete üllatustega – nii heade kui halbadega.  Ja mul oli õigus, üllatusi pakkus mulle nii töölaager kui riik ise.

Vabatahtlikuna oli minu kohustus juhtida rahvusvahelist töölaagrit Valenciast 50 km kaugusel asuvas La Pobla Llarga külas. Külas elab 4500 inimest, mis Hispaania mõistes on pisike küla. Tegemist on sellise idüllilise külaga, kus elu on rahulik ja kõik inimesed tunnevad üksteist. Minu juhitud töölaagris osales vabatahtlikuna 10 noort 8 eri riigist – Hispaaniast (2 vabatahtlikku), Kanadast, Venemaalt, Türgist (2 vabatahtlikku), Itaaliast, Taanist, Belgiast ja mina Eestist. Meie ülesanne oli läbi viia inglise keelne suvelaager kohalikele lastele vanuses 10-16. Laagri nimekirjas oli 63 last.

Mina jõudsin La Pobla Llargasse oluliselt varem kui teised vabatahtlikud, et teha ettevalmistusi nii töölaagriks kui ka teiste vabatahtlike saabumiseks. Algselt ehmatas mind ära laagris osalevate laste arv. 63 last tundus jube palju, kuid siiski õnnestus meil neid kõiki hallata. Kui juba vabatahtlikud saabusid, siis järgnev ehmatus oli nende inglise keele tase – kümnest neli vabatahtlikku rääkis üksnes algaja tasemel inglise keelt. On keeruline läbi viia inglise keelset laagrit inglise keelt mitte valdavate inimestega. Esimestel päevadel tundus, et meie kõige suurem vaenlane on just aeg, sest teha oli palju ja aega oli liiga vähe. Meie kõigi soov oli läbi viia lastele meeldejääv suvelaager, aga see nõudis palju ette valmistamist, energiat ning loomulikult aega, mida meil väga ei olnud.

Töölaagri liidrina oli minu kohustus planeerida vabatahtlike toitlustus ja korraldada muud meie igapäevased toimetused, nt koristamine ja nõudepesu. Töölaagri kümnest üheksa vabatahtlikuga elasime igapäevaselt koos. Koos elati, söödi, käidi väljas ja veedeti vaba aega. Vähe oli hetki iseendaga. Selline ühiselu eeldab kompromisside tegemise ja teistega arvestamise oskust. Vahel oli see väga keeruline, eriti olukordades, kus kõik olid väsinud. Sellised stressiolukorrad panid proovile ka minu enda konfliktide lahendamise oskused.

Me kõik tulime sellesse väikesesse La Pobla Llarga külasse kokku erinevatest keskkondadest ning kultuuriruumist oma iseärasuste ja harjumustega ning pidime õppima koos elama ja koos töötama. Loomulikult vahest oli raske, lausa väga raske. Aus ülestunnistus, oli õhtu, kus ma helistasin Eestisse sõbrannale ning lihtsalt nutsin telefoni otsas, kuna kogu maailm lõi pea kohal kokku. Kui ma olin kõik oma mured ja pinged lihtsalt välja nutnud, siis avastasin, et tegelikult asjad vist ei olegi ikka nii halvad kui mulle tundub.

Lisaks raskustele oli ka väga palju head. Ma kohtasin palju uusi ja huvitavaid inimesi, keda ma poleks suve kodus veetes iial kohanud. Ma saan täna öelda, et mul on üle maailma sõpru, kes mind külla ootavad ning keda ka mina oma kodus rõõmuga vastu võtan. Ma õppisin tundma uut ja huvitavat riiki-kultuuri. Projekti käigus oli mul võimalus külastada ka Madridi, Valenciat ning teisi väiksemaid, vähem tuntud kohti Hispaanias. Mul oli võimalus näha kohti, mis on mõeldud peibutama turiste, kuid mul oli võimalus näha ka igapäevast tõelist Hispaania elu, mitte ainult turistidele mõeldud fassaadi.

Need neli nädalat Hispaanias õpetasid mulle nii mõndagi uut minu enda kohta, samas ka muutsid mind. Kindlasti ei ole ma täna enam see, kes ma olin Hispaaniasse minnes. Täna olen ma iseseisvam, julgem, enesekindlam ning kindlasti avatum. Hispaania kogemus õpetas mind nautima elu pisikesi rõõme ning neid otsima-nägema, samuti olema avatud uutele kogemustele. Muuhulgas oli see ka suurepärane keele praktika. On väga keeruline kirjeldada kõike läbi elatut, seda lihtsalt peab ise kogema!

The post Neli elu muutvat nädalat Hispaanias appeared first on EstYES.

This summer ESTYES had great opportunity to run several workshops in our workcamps all over Estonia. Workshops had the topic of sustainability and climate change and were called “No to food waste!”. It was Service Civil International local initiative supported by GAIA MicroGrants program.

Within this initiative our organization has carried out 4  workshops in workcamps in Nova and in Narva.

Main goal was to raise awareness about food consumption and food waste. Participants of the workcamps where initiative took place were given workshop during which they did not only learn information about food waste problem currently existing in our society, they also had the opportunity to discuss this issue from the point of view of representatives of different cultures and countries, and workshop part was followed by common planting action, aimed at attracting attention to the problem as well. The idea of the planting exercise was actually taken from action of Alliance of European Voluntary Service organizations “Let’s root for peace”, taking place all over the world this year as this is common campaign. So this was kind of combined together for the good cause! The point of this action was to beautifully draw the line to the whole workshop, first of all – with something active and interactive and the whole sense is that youngsters see with their own eyes and not only see but act for the sake of planting something, meaning – creating food. They made the effort, they realized that it takes time and patience to grow something and it means that this food (and any food in general) shouldn’t be wasted in the future. 

Thanks to this project attitude of volunteers and local community and everybody involved into the activities was changed in relation to food waste – they became aware of the problem and hopefully are using the knowledge and skills given in their future daily life.

Workcamps in Nova are organized in cooperation with youth sport club Lukas-Basket, running youth camps in Nova on the shore of Baltic sea for 15 years already. In the last 5 years international participants are actively involved into these camps and there’re 4-5 shifts every summer. In 2 of these shifts this year, on 4th and on 17th of July we have organized these workshops. Each time there was 30-35 participants from Turkey, Belgium, France, Russia, Estonia, Italy! At the planting action we planted spinach and radish Here are some pictures from the workshops:

Workcamps in Narva are organized in cooperation with local NGO “Vita Tiim”, and our workshops there took place on 18th of July and 2nd of August. Participants of camps were coming from Turkey, Belgium, France, Russia, Estonia, Italy, UK, Czech Republic, Poland, Germany, Spain, Finland. That time we planted also spinach and radish, but also parsley and ruccola!

Here’s how it looked like:

Both times it was really great to see results of work, coming back after 2 weeks, because what was planted by previous group already grew

We wish to thank SCI GAIA MicroGrants program for help and support in realization of these workshops!

If you have any questions about the events, please contact Irina at irina@estyes.ee

The post “No to food waste!” workshops in workcamps in Estonia appeared first on EstYES.

Muljetab Merit Kuldkepp, eesti grupi liider

20. juulist 3. augustini toimus Belgias, Marche-en-Famenne nimelises linnakeses meediateemaline noortevahetus, mille üks partneritest oli EstYes. Noortevahetus tõi kokku Küproselt, Eestist, Belgiast, Ukrainast ja Hispaaniast pärit noored vanuses 16-25 eluaastat.

Esimese nädala alguses toimusid töötoad, mille käigus arutlesid noored kuidas meediat enda heaks ära kasutada, millist mõju avaldab meedia meie mõttemaailmale ja kuidas sotsiaalmeedia võimalused ajaga arenenud on. Edasi oli aeg teoreetiliste teadmiste jaoks. Videoõpetaja Olivier Lavali käe all said noored proovida nii lavastaja-, operaatori- kui ka näitlejatööd ning tegid kokku 4 filmi. Kõiki 4 filmi esitleti pressikonveremtsil, kuhu olid kohale kutsutud ka kohalikud linaelanikud. Lisaks külastasid noored nädalavahetusel Belgia linna Genti ning väisasid ka Brüsselit, kus nad külastasid Belgia riiklikku televisiooni ning said teada, kuidas toimub telesaadete loomine ja eetrisse andmine.

Üks tähtis osa noortevahetusest oli ka õppimine, kuidas grupis elada. Noored tegid koos süüa, koristasid ja organiseerisid vaba aja tegevusi. Igal grupil oli ka ülesanne tutvustada oma rahvuskööki ja kultuuritraditsioone ning samuti anda ülevaade enda päritoluriigi meediamaastikust.

Noored nautisid projekti väga, viimasel õhtul voolasid nii mõnedki pisarad ning vahetati hoolega üksteise kontakte, et ka pärast noortevahetuse lõppu muljeid vahetada.

Vaata ka noortevahetuse Facebooki lehte: https://www.facebook.com/adventure.in.a.media.world2016/

Hetkel aktiivsed noortevahetuse pakkumised leiad siit: http://estyes.ee/pakkumised2/tag/noortevahetus/

The post Meedia fookusega noortevahetus Belgias appeared first on EstYES.

Manuela Becker stays in Estonia for 12 months within the project ”Support for Personal and Social Development II” which is funded by Erasmus+ European Voluntary Service programme.

The post Manuela’s initiative project: Forest hut, hiking and making fire in Setomaa appeared first on EstYES.

In August in 2 workcamps in Estonia ESTYES has implemented 2 workshops with the topic of intercultural communication within “Raising peace” campaign of Coordinating Committee for International Voluntary Service.

The aim of this campaign is to strengthen and improve the visibility of the role of IVS organisations and young volunteers towards the construction of Peace and Human Rights in Europe (and the world), by empowering through training, influencing through advocacy and raising awareness through activism and communication.

In both camps ESTYES carried out workshops on intercultural communication. Objective of activity was to involve young people into non-formal education activity which would make them think about problems of multiculturalism, human rights and peace in their society and in the world in general.

In Estonia 2 workcamps became part of this campaign – “Down town ENG” (based in Tallinn, 45 participants, took place on 1st of August) in cooperation with language school and old partner “In Down-Town”.

Second workshop took place in Narva, in workcamp “Vita Tiim 3” in cooperation with local organization “Vita Tiim” (in total 23 participants, took place on 3rd of August).

The significance of implemented workshops was that it was the only “Raising peace” activity in Estonia, that it was aimed not only at locals but also at foreign participants of workcamps (meaning, they would take this knowledge back to their countries and spread the word there) and that through these non-formal education activities and exercises they start to look at the situation and the issue of intercultural communication in a different way.

We wish to thank Coordinating Committee for International Voluntary Service and organizers of “Rasing peace” campaign for help with realization of these workshops.

The post Workshops within “Raising peace” campaign in Estonia appeared first on EstYES.

Dominika Zachcial stays in Estonia for 12 months within the project ​”Support for Personal and Social Development II” which is funded by Erasmus+ European Voluntary Service programme.

I am volunteer in Imastu Kool – Kodu, I am working with disabled people. It was difficult for me to find an idea for my Initiative Project but finalny someting appered in my mind. Klanza sheet! I was in scout troop when I was a child and I played in different games using this big, colorful piece of cloth. And I loved it. So, I thought… maybe disabled people will love it too…

Moreover, I also remembered all advantages of it. Klanza sheet is useful for different teaching aims. The one activity can develop a lot of skills eg. cooperation, reflex, observation, agility and dexterity, sense of rhythm, recognition of colors. Games combine visual and touch experience, movement, bring a joyful mood and relaxation. It is a good opportunity to use the imagination and learn how work in the group. The appearances of the sheet make participants interested in the games.

So, I did it. I ordered the Klanza sheet from Poland (it turned out that there aren’t equivalents in Estonia) and I organized the games for my clients. I chose those who have got physical and mental conditions to take part in the games. We threw a ball not to let her fall into the whole, we wrapped a person who was in the middle of the cloth and we did plenty of different funny things with our Klanza sheet. I believe that all of participants had really great time and they loved it…, like me in my childchood.

There are the sample games which I used in my Initiative Project:
• ‘Colors’
The participants go around holding a sheet in their hands. Everyone has her/his own color. When the leader calls out two colors people have to change places, e.g. green and yellow. After hearing the words “all colors” participants hide under the sheet.
• ‘Memory game’
Participants are standing in a circle with closed eyes, holding the handles of Klanza sheet. The leader touches a person who hides under the sheet. The rest of players open their eyes and are encouraged to guess who is missing.
• ‘Wind and tree’
A person is standing in the middle of the sheet just like a tree, other participants wave the sheet trying to knock the tree down.
• ‘Loch Ness Monster’
Participants are sitting around the sheet. They are holding it at the height of the chin. Underneath, there is one person – a monster. When everybody closes their eyes, monster pulls someone under the scarf. Group opens their eyes and guesses who disappeared. The person who can guess comes in the role of a monster.

• ‘The Carousel’
One person is sitting in the middle of the sheet and the rest of participants revolves it, going faster and faster in one direction. The person in the center tries to maintain a balance.
• ‘Billiards”
The group fans the sheet on which there is a ball. This ball has to fall into the whole which is in the middle of Klanza.
• ‘Lotus flower’
One person is sitting in the middle of the sheet with his/her legs under his/her chin. The rest of participants are holding the sheet and going very slowly in the right direction. They are wrapping the person who is in the middle. At the comment ‘one, two, three”, they start to go very quickly in the opposite direction.
• ‘Jumping of pancake’
The participants are standing in the row. The first person is wrapped in the sheet in this way that she/he can jump on two feet. On signal of the leader, he/she starts to jump to the finishing – line (about 20 steps), next he/she is released and coming back to the row.
• ‘Music sheet’
Group is moving to melody, waving the sheet. The leader prepares different pieces of music.
• ‘Colorful music’
The participants are dancing to the music around the sheet. In the moment when music is turned off, they have to stand in the color specified by the leader.

The post Games with Klanza sheet in Imastu Kool–Kodu appeared first on EstYES.

25. juulist 3. augustini toimus Ungaris, Hollókő-nimelises külas „See Beyond“ koolitus, mille üks partneritest oli ka EstYes, kes saatis Eestist kaks osalejat. Koolitus oli suunatud noorsootöötajatele, noorte liidritele, mentoritele, treeneritele ja vabatahtlikele. Kokku tuli rahvusvaheline seltskond Portugalist, Hispaaniast, Itaaliast, Lätist, Leedust, Belgiast, Ukrainast ja Bulgaariast ning muidugi Eestist. Koolitus keskendus inimese enesearengule nii personaalsel kui ka professionaalsel tasemel, põhinedes rühma sünergia meetodi kasutamisele. Üldine koolituse moto oli “elu nautides luua rohkem õnnestumisi” (Ingl. k. to create more success in life while enjoying it).

Kümne päeva jooksul oli eesmärgiks arendada oma kuulamisoskust, eneseväljendust, loomingulisust ja õppida oma väärtusi tegudega väljendama. Esimese viie päeva jooksul keskenduti peamiselt teoreetilisele poolele, millele lisaks tehti ka mõningaid praktilisi ülesandeid. Omandati mitu uut meetodit, mille kaudu tõsta teadlikkust enda käitumismustritest ja harjumustest. Järgneva kolme päeva vältelt toimus välitreening, mille jooksul tuli hakkama saada uutes oludes, rakendades eelnevalt õpitut. Viimased päevad oli kokkuvõtvad ning keskendusid omandatu kinnitamisele ja levitamisele. Nimetatu on oluline seetõttu, et teave vastavast koolitusest leviks ja sellest saaks kasu lõigata võimalik suur sihtgrupp. Informatsiooni levitamiseks pidi iga osaleva riigi meeskond esitama lühikese plaani, mis oleks teostatav 1. septembriks 2016 ja selgitaks ühte koolitusel õpitud meetodit enda eesmärkideni jõudmiseks. Meie otsustasime jagada tööriista nimega loovusring (ingl. k circle of creativity), mida saab kasutada oma eesmärkide tõhusamaks täideviimiseks.

Loovusring põhineb seitsmel järjestikusel etapil, mis on toodud välja järgneval skeemil:

1. Reaalsuskontroll – mis on olemas ja mida mitte, põhineb ainult faktidel
2. Visioon – mida tahad saavutada, väga abstraktne (mida tunned, kui tulemus käes)
3. Suund – kuidas jõuda visioonini
4. Eesmärk – konkreetne (ingl. k. SMART: Specific, Measurable, Achievable, Realistic, Timed)
5. Plaan – nimekiri tegudest kronoloogilises järjekorras, et jõuda eesmärgini
6. Tegevus – plaani täitmine
7. Tulemus – hinnang (Juhul, kui tulemus ei vasta ootustele, saab teostada eesmärkide ja plaanide korrigeerimist)

Ülaltoodud loovusringi on võimalik rakendada erinevate puhkude jaoks, kuid järgnevalt selgitame meetodit Mari näitel:

Reaalsuskontroll

• Mari on 22-aastane tudengineiu, kes on pärit Hiiumaalt, aga hetkel elab Tallinnas ja õpib TTÜs bakalaureuseõppes geenitehnoloogiat. Lisaks koolile töötab Mari veerand kohaga ülikooli laboris. Mari jagab korterit kursusekaaslasega ning hea õppeedukuse tõttu saab ka stipendiumi.

Visioon

• Rohkem energiat ja motivatsiooni ning paremat füüsilist vormi.

Suund

• Teha eeltöö, mis laadi sporti teha (näiteks vaadata üle spordikeskused, võrrelda hindu ja võimalusi).

Eesmärk (SMART)

S: Ujumine

M: Vähemalt kolm korda nädalas vähemalt 30 minutit korraga

A: Vaba aeg on olemas

R: Ujulad on lähedal, aega ja raha on

T: Alates 1. septembrist vähemalt kooliaasta lõpuni

Plaan

1. Otsida ülesse kõik ujulad, mis asuvad Mari korterist kümne kilomeetri raadiuses. Võrrelda hindu ja lisavõimalusi.
2. Seejärel valida välja variantidest sobivaim ja osta ära 30-päevaline kaart.
3. Teha esimene trenn 1. september.
4. Septembrikuu lõpuks olla võimeline ujuma kolm kilomeetrit järjest.

Tegevus

• Ujumine – füüsiline tegevus

Tulemus

• Parem enesetunne ja füüsiline vorm

Järgmine “See Beyond” koolitus toimub juba 8-17 novembril Hollandis, Ommenis, kus on osalejariigina taaskord Eesti esindatud.

Rohkem infot EstYesi ja organisatsiooni pakutavate võimaluste kohta on võimalik leida nende kodulehelt www.estyes.ee ja www.estye.ee/pakkumised2/tag/koolitused

The post “See Beyond” koolitus Ungaris appeared first on EstYES.

Ukraina EVT vabatahtlik Mariia Lavretska tegi enne oma teenistuse lõppu Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodus toreda miniprojekti.

Tere-tere!
My name is Mariia Lavretska, I am a volunteer in Tallinna Lastekodu, and here is small report about my individual project.

Once upon a time, my children and me decided to decorate our Lastekodu with cartoon characters, made by ourselves.
Who were these characters?  Of course, it was Peppa pig, Masha & Bear, Lotte the dog, Shaun the sheep, Angry birds etc. Each child chose her/his own character and found the place for it: on the wall in the living room, on the door or even on the fridge!

Everyone was involved in this project! Even Martin (8 months) tried to help. The duration of making our first character took about several hours. It was not very difficult to organise the process, having a good management and all necessary materials. And due to EstYES we have a lot of materials (gouache, children scissors, pencils, glue, carton, colour paper)!

We met all together, chose characters and painted!

I have got a possibility to make my own master-class and leave some visible memory about “Ukrainist vabatahtlik Mariia” after finishing the project. I needed my managing skills to organise that event, my soft skills to involve everyone and also a bit of painting skills.

The post Ukraina vabatahtliku miniprojekt appeared first on EstYES.

Volunteering in the zoo… what thoughts come to your head when you first hear it? Of course, exciting, interesting, unforgettable, and of course – work with animals!

From 5th to 16th of July this year group of volunteers from Lithuania, Ukraine, Russia, Spain, France and Czech Republic got together to work in Tallinn zoo, but with… green spaces!

For almost 2 weeks we dedicated our time and energy to the work with wonderful people taking care of the gardens in zoo! We were weeding, planting, taking care of flowers, and of course apart from work having lot of fun, exploring Tallinn, getting to know each other and our cultures better and of course getting to know Estonian culture from many different points!

About work.

We were hosted by wonderful Tallinna loomaaed (Tallinn zoo) and, to be more exact, by the gardening section. Tasks we had concerned weeding, dealing with flowers, cleaning up areas and taking care of green areas of the zoo in general. 

Staff of the zoo is really wonderful, they’re helpful and open to new cultures and ready to learn from each other. We felt really supported and cared for!

One of our important parts of working day was lunch – of course – and once we were offered to cook something international for the workers of the zoo. We managed to cook great lunch for more than 20 people and it was chicken in Korean sauce from our Korean participant Yu-sen!

All the time we felt like atmosphere in the zoo is very friendly and open. This was 7th workcamp organized there (there’re 1-2 every year). After one of our common lunches our participant from Spain Alejandro said that it felt like a family. And he was completely right!

Of course, during breaks or after work we always had opportunity to walk around the zoo and communicate with animals – one of the perks of working there is having them near all the time

Also during the camp we had opportunity to plant, it was flowers and we did it within common action of all international volunteering organizations this year called “Let’s root for peace”.

And of course, those who work a lot – have a lot of fun as well!

We were hosted by wonderful Pohja-Tallinn noortekeskus and we had opportunity to have lots of activities there – play games, do some sports, enjoy cooking evenings together.

And, on top of everything, we were very lucky to live in Tallinn and enjoy its vibe – we have visited all important places and even more! Apart from Old Town, we explored Rocca-al-mare open air museum, botanical garden (and we even went to the top of TV tower after that), Paaskula bog walking path… For the day off we went to Prangli island not far from Tallinn and enjoyed that day so much – weather was perfect and we got to see more of Estonia and its unique culture!

Also, during our camp European football championship was in full swing and we got to see some most important games all together!

All in all, it was a wonderful camp and we wish to thank everybody involved into this project! We learnt a lot from each other, were useful to local community and supported ideas of intercultural communication and tolerance – that’s why we think that the project was succesful

If you wish to join us in Tallinn zoo workcamp next year, follow our news!

The post Tallinn zoo workcamp! appeared first on EstYES.

From 5th to 13th of September EstYES in cooperation with Estonian nature fund has implemented international workcamp which brought together 8 volunteers from Poland, UK, France, Turkey, Czech Republic and Russia, and of course all the way we were accompanied by wonderful local volunteers from all over Estonia.

It was a travelling workcamp and it was split in 2 parts – first one took place in Pivarootsi, second part – on the island of Osmussaaare. In both places we were doing ecological work, cutting and collecting brushwood, mainly junipers, which were endangering ecological system of the region.

Concerning work, boys were mostly busy with cutting brushwood with trimmers and girls were collecting them into piles. This way we have cleaned quite big territories in both places! This was important habitat protection work – preserving the alvar. Alvars can most simply be described as limestone-rich meadows with shallow soil.

In our free time we had wonderful opportunities to explore culture of Estonia – love of Estonians to nature (and taking care of it), sauna and many other wonderful things In our free time we explored surroundings of Pivarootsi, namely Matsalu natural park and its numerous bird-watching towers and during our free day we enjoyed lovely Haapsalu (a little bit of city before going to the wild nature of Osmussaare).

Second part of the camp took place on the magical island of Osmussaare, and it was challenging and adventurous part of our project! This island is unique because of its natural treasures and interesting history. Earlier it was inhabited by Estonian swedes, however now there’s only one family living there, taking care of everything. We saw amazing sunsets, enjoyed the sea, being so close to nature and – so far from people

All in all, we were incredibly lucky with the weather – Indian summer was in full swing, we really enjoyed the company of each other, learning each others’ cultures and languages, we learnt a lot about nature conservation and we’re proud to have become part of it and bringing our own input into conservation of Estonia’s beautiful nature!

We wish to thank everybody who took part, Estonian nature fund for organization, our leaders from the fund for support in the whole process and local volunteers for being there with us!

Every year we organize 2 similar workcamps in Estonia and if  you wish to take part in it next year – follow our news!

The post Ecological workcamp with support of Estonian nature fund! appeared first on EstYES.

– Marilin Kivisto

Olles oma elu ja oluga jõudnud punkti, mis vajas hädasti seiklust, arengut ning silmaringi laiendamist, otsustasin kasutada oma harukordset võimalust teha lühiajaline vabatahtlik teenistus. Väljakutseks valisin mulle tundmatu maa – Itaalia ning tundmatu teema – keskkond.

Jõudes kuumavasse Palermosse, sain aimu juba mulle esimesest katsumusest. Kust küll leida õhku, mida hingata? Kust küll leida tuult, mis jahutaks? Põhjamaine külmus oli mulle raskelt mõjunud ning seda mitmes tähenduses. Siinsete inimeste tahe olla läheduses, jagada tervitades musisid ning puutuda pidevalt kokku, sulatas ühel hetkel ka minu külmiku. Kohtusin nii erinevate inimestega,  õppisin rahvuste ning isikuste kohta ning eelkõige ka iseenda!

Teiseks suureks katsumuseks olid erinevad suhtluskeeled. Kuna mina tulin Itaaliasse ilma ühtegi sõna oskamata, siis minu naiivsus “lüüa läbi” siin inglise keelega, põrus haledalt. Itaallased räägivad väga palju ka käte abil, neil on lausa 250 erinevat liigutust, mis kannavad infot edasi, kuid sellest hoolimata ei suutnud ma ka nende abil neid mõista. Kuid seda enam õppisin ma kasutama loogilist ja loomingulist mõtlemist. Samuti ka seda, et naeratamine on rahvusvaheline ning päästab ära igas olukorras ja sobib peaaegu igaks vastuseks.

Ma olin õnnistatud ka sellega, et elasin erinevatest riikidest vabatahtlikega koos. See rikkus, mida neilt õppida, nendega koos kogeda ning saavutada, on kirjeldamatult suur. Seda esialgu ei märkagi, kuid samas on tunda, et miski on sisemaailmas muutunud. Kuna minu toakaaslane ning nüüdseks ka hea sõber on pärit Prantsusmaalt, on kõik seal toimunu mulle palju olulisem ning südamelähedasem. Ja see ongi rahvusvahelise kogemuse hindamatu väärtus – riikidevaheline koostöö, kogemuste   jagamine, tahe olla üks suur ning hoolida teineteisest.

Kuidas on võimalik kuu aega kasvada Eesti taimel lõunamaa muusuguses olustikus? Kuna toite- ja kasvupinnad nõuavad teistsuguseid tingimusi, pead olema paindlik ning avatud igale võimalusele, kui päike paistab. Algul oled suures ekstaasis, sest põnevust jagub lõpuni välja, kuid samas koputavad igatsuse uksele üllatavad pisiasjad: hapukoor, kilu, vaarikad, värskelt niidetud muru lõhn ja paduvihm. Kui algselt olin väike seeme, siis lõpus tundsin, et minust on sirgunud värviline, pika varrega lilleke, kes näeb nüüd kaugemale ning erinevate õietoonide näol kannab kõiki värvikaid ja rikastavaid kogemusi.

Kui ka sinul on võimalus oma seeme kasvama panna, siis leia omale pinnas!

The post Just see Palermo kuumalaine oligi mu elust puudu! appeared first on EstYES.

This year EstYES in cooperation with Alt-Lauri organic farm in Vorumaa, Estonia has organized 5 international workcamps involving in overall 26 participants from 10 countries: Taiwan, Mexico, France, South Korea, Italy, Estonia, Belgium, Spain, Japan and Russia.

This workcamp is agricultural and ecological. Volunteers are involved into different kinds of work, supporting everyday life of farm – weeding, collecting vegetables, fruits and berries, packing them etc. In this camp volunteers learn a lot about sustainable life-style and organic farming, get closer to nature and spend 3 weeks not only working, but also exploring beuatuful sights of Vorumaa and Estonia in general.

Here are impressions from one of camp-leaders Komlanvi Dotche from France:

“I was in the Alt Lauri farm with four good girls, and after few days, three more Estonian girls. They were very good workers. They never complained themselves , evn if the work was hard the first day, because our bodies weren’t used to do field work.

The farm was very cosy with familial atmosphere and it was pleasure to have being there. Then, the rooms were comfortable.

If you’re interested in practicing sustainable life-style and want to learn more about organic farming, welcome to our camps in Estonia next year! We have several organic farms around the country waiting for their volunteers

The post Workcamps at Alt-Lauri organic farm in Estonia this year! appeared first on EstYES.

– Mariana Tulf, EVS vabatahtlik Valgevenes 2015-2016

Mäletan selgelt, kuidas ma istusin abituriendina gümnaasiumi klassiruumis ja kuulasin, kuidas kõik mu klassikaaslased räägivad ülikoolidest, sisseastumiseksamitest ja mingist kahtlasest elukast nimega IELTS. Ma teadsin, et tahan kõrgharidust, samas tundsin, et veel ei ole selleks õige aeg. Tegin otsuse, et võtan olukorda rahulikult –paanikaks pole põhjust.

Teadsin juba ammu, et on olemas võimalus käia välismaal vabatahtlikuks. Nimelt mu vanem õde oli aasta aega vabatahtlikuna Saksamaal. Teadsin , et Euroopa Vabatahlik Teenistus (EVS) ei ole ohtlik ja nägin, kui palju ägedaid kogemusi ja oskusi õde oli omandanud selle 12 kuu jooksul. Tuligi idee hakata otsima, kas endalegi midagi huvipakkuvat leian. Ja nii ma avastasin end kaks kuud peale gümnaasiumi lõpetamist Valgevenes…

Ma ei teadnud sellest riigist palju. Minu põhieesmärkiteks oli soov minna eksootilisse kohta ja saada selgeks vene keel. Aga nendest kahest veel olulisem oli minu jaoks sobiva ja põneva projekti valimine. Oma tulevaste töökaaslastega Skype’s rääkides, sain aru, et see on see õige. Mulle meeldis organisatsiooni visioon ja nägin, et kui otsustan selle organisatsiooni kasuks, siis ootab mind ees elu suurim seiklus.

Mis ma kõik need 10 kuud tegin? Ma töötasin ühes armsas ja hubases vabatahtlike kontoris. Minu peamine tööülesanne oli korraldada haridusliku väärtusega üritusi tudengitele. Näiteks koolitusi, rahvusvahelisi koosviibimisi ja lauamänguõhtuid. Eesmärgiks oli lõbu ja teadmised omavahel ühendada. Teiseks ülesandeks oli aidata kohalikel leida neile sobilikke Erasmus+ projekte ning toetada neid ettevalmistumisel nende välismaa kogemuseks. Aga kõige tähtsam, mis saavutasin oli see, et ma alustasin traditsiooniga. Peale minu lahkumist jätkati lauamänguõhtute läbiviimisega. Kuigi see ei pruugi tunduda eriti suure saavutusena, on see minule siiski tähtis, sest jätsin endast maha midagi positiivset.

Valgevene on Eesti ülenaaber, aga ometigi on kogu eluolu hoopis teistsugune. Enamus eestlasi ei satu sinna kunagi. Ma pole varem tutvunud nii sõbralike, südamlike ja abivalmite inimestega oma elus. Seda sain tunda juba esimesel õhtul Minskis. Kolleeg viis mind linnaga tutvuma, aga kui ma kodurajooni tagasi jõudsin, oli juba pime ja ma ei mäletanud täpselt, milline on minu maja. Lisaks kõigele ei töötanud ka tänavavalgustus. Eestis oleks ma Google Maps’i kasutanud, aga kohaliku simkaardi mobiilne internet ei töötanud veel. Oh seda paanikat ja hirmu… Ei jäänud muud üle kui abi küsida.

Abi küsimine oli minu jaoks mõeldamatult raske. Eriti veel vene keeles. Ma pidin valima ohvri. Mu väljavalitud ohvriks sai vanem naisterahvas, kes oli prügi välja viimas. Küsisin oma hädises vene keeles temalt oma kodu asukohta. Ta jalutas minuga mu maja ette ning andis veel oma telefoninumbri ka, et tulevikus saaksin probleemide korral temaga ühendust võtta. Olin kodus ja tuju hea – lõpp hea, kõik hea.

Minuga juhtus nii palju seiklusi ja see on lausa uskumatu, kui palju selle 10 kuu jooksul õppisin. Sain oma korterikaaslastega suurepäraselt läbi ja minu EVS õnnestus täielikult. Eneseareng oli tohutu, alates sellest, et ma ei karda enam abi küsida kuni selleni, et ma korraldan üritusi nüüd ka kodumaal. Nüüdseks olen juba üle kuu aja ülikoolipingis olnud ja enam ei tundu see hirmuäratav.

Vaata hetkel aktiivseid EVS pakkumisi siit: http://estyes.ee/pakkumised2/tag/evs/

The post Seiklus tundmatus Valgevenes appeared first on EstYES.

– Kirke Stina tegi oma EVSi 2015-2016 aastal Viinis, Austrias

Segaduses nägu ees, istun pisikese laua taga veelgi madalama tooli peal ning, kuulan kuidas minu vastas istuv 3-aastane Jonas plastiliiniga mängides mulle pidevalt midagi seletab. Kuigi olin selleks hetkeks saksa keelt koolis juba 4 aastat õppinud, siis olid sõnad „Deutschland“, „Elefant“, „Opa“ ainsad, mis mulle lapse jutust kõrvu jäid ning mille ma ka päriselt ära tundsin. Kas see jutt tundub ainult mulle nii seosetu? Kas ma peaksin midagi vastama või piisab naeratamisest ja noogutamisest? „Saksamaa“, „elevant“, „vanaisa“ – mida ta mulle üldse rääkida üritab? Kas ma üldse kunagi olen võimeline talle päriselt saksa keeles vastama ja oma lasteaialaste fantaasiarohketele lugudele kaasa rääkima? Miks ma kuhugi inglise keelsesse riiki EVS-i tegema ei läinud?

Just täpselt nii segaduses olin oma esimesel tööpäeval ühes armsas Viini lasteaias, kus veetsin kokku 10 kuud tehes Euroopa vabatahtliku teenistust. Minu esimesed poolteist kuud möödusidki õndsalt naeratades ja noogutades, sest koolis õpitud saksa keel tuli mulle küll veidi kasuks, kuid mitte piisavalt, et laste pudikeelest ning Austria erinevate piirkondade dialektidest selgelt aru saaksin.

Kuigi mul tuleb ka praegult ette olukordi, kus sõbralt enda asjade kolimisega aitamise asemel ennast riidest lahti palun aidata, siis üldiselt saan nüüdseks saksa keeles vabalt suheldud ning seda kõike tänu vajadusele seda igapäevaselt oma EVS ajal kasutada. Ma ei tea paremat meetodit keele õppimiseks, kui selleks on keelekeskkonnas elamine ja pidev praktiseerimine. Veel aasta aega tagasi ei oleks ma osanud unistada ega oleks ka uskunud, et ma siia veidi üleolevasse, kuid siiski väga peenesse ja väljapeetud linna uuesti naasen. Miski mind siinse elu juures siiski võlus, sest olen jälle Viinis tagasi ja valmis siiajäämise nimel ülikoolis lausa saksa keeles õppima.

10-kuud EVS-i tehes leidsin endale suurepärased sõbrad, lõin endale uue kodu teises riigis, reisisin ja matkasin sadu kilomeetreid, üritasin oma kokkamise oskuseid parandada, õppisin ära uue keele ning avastasin, et piisava tahtmise juures on kõik võimalik!

The post Kuidas saksa keelega Austrias hakkama saada? appeared first on EstYES.

Tere tere!

Every week we’ll be telling you about our EVS volunteers hosted in Estonia, share their personal stories and impressions, and we hope that you’ll find in interesting!

Today we’ll talk with Giulia Marullo, who came to Tallinn to kindergarten “Sipsik” in March 2016 for 1 year from Italy. Giulia is working with children and here she will tell us a little more about it.

– Before you came to Estonia, what did you think about Estonia?

I didn’t know about Estonia anything at all. When I found out about location of the project, I googled something, because for us it’s just another Baltic country.

– So, what kind of expectations did you have?

They told me that people are very slow and the weather is very cold. But I had no expectations actually, I was ready for everything, open – because I really wanted to change, so I didn’t put any line or border. I thought that whatever happens will be good!

– And you specifically chose project with children because you wanted to work with children?

Yes, I was applying for different projects, and also I was chosen in another project in Poland of different kind, but I chose to come here. I chose children because with children you need to have patience, and I have no patience at all and I said to myself – if I want to do something to test myself, I had to be brave, to put the level higher.

– And when you came to the kindergarten, what were your first impressions?

They were so nice! I thought it’ll be like that just in the beginning, but they’re still kind and good to me. On the first day kids were waiting for me a lot (that’s what the teacher said), but they didn’t come to me, they were so shy and scared and I wasn’t sure if they want me or not But in the beginning they just needed to be confident with me. And they put Italian flags everywhere to welcome me.

– What does your working day look like?

I start at 9 or 10. First I have breakfast with them, then we have some activities – singing their names, clap hands, run, listen, do dance of the morning to say hello to the new day. Then they play for some time and we go outside. After it we have lunch and they go to sleep, and  at this time I have opportunity to learn Estonian at the same time checking that everything is okay with them and they don’t cry missing their mum.. Then at 3 o’clock we eat again and go outside and I’m playing with them. Sometimes we also do music lessons, we do gym lessons, sometimes – ceramics, so we’re also creative. There are days when we have some shows – theatre or concert, or clown. And it’s never boring!

– And apart from work, do you think it’s hard to integrate in Estonia or it’s friendly for foreigners?

No, I don’t think that it’s hard, because in the city there’re a lot of events for international people, and Estonians are very open and friendly.

– Do you think you have changed after all this time you’ve been here?

Yes, a lot – in every single way. As I said, I’m not patient, so often at work I ask myself “Why did I choose to be here?”, but when children look at me with their beautiful eyes and they’re so cute and so blonde… so, I’m becoming more patient. Also, I never shared house with different people, so it’s a challenge for me. Living here, I have to count on myself, because here my family isn’t close to me and nobody will do my things instead of me. It seems easy but it’s not, because sometimes being young we’re not experienced and we need to get back to our parents for answers. I’ve changed a lot as a person and I think that in EVS people are most important. If you trust them and believe that they’ll help you – it’ll happen.

– What was the most memorable moment for you?

When I felt from my co-workers that I’m part of the team and they want me to stay. It was a very strong emotion.

– Anything else you want to say?

It’s so cold here!

Giulia Marullo stays in Estonia for 12 months within the project ​”Education through Experience III” which is funded by Erasmus+ European Voluntary Service programme.

The post Impressions of volunteer from Italy in Estonia! appeared first on EstYES.

Seda juttu on raske alustada. Kuidas see saakski teisiti olla, kui üritad kokku võtta mõne lõiguga tervet aastat. Aastat, mille jooksul on ometi juhtunud nii palju, mis on mulle juurde andnud nii palju kogemusi. Tegin oma EVT Armeenias. Läksin sinna üsnagi ilma ootusteta, tahtsin ehk vaid mõne vahva mäe otsa ronida, sest olles üles kasvanud tasasel Eestimaal, pakkusid need mulle väga huvi. Aga mis on siis ühe keskmise keskhariduse kätte saanud eestlase teadmised Armeeniast? Kui aus olla, pidin täpse asukoha leidmiseks riigi Googlest üles otsima. Niisiis vaatasin wikipediast üle põhiandmed oma tulevase kodumaa kohta (kas teadsite, et just Armeenia oli kõige esimene riik maailmas, kes võttis ristiusu ametlikuks religiooniks? See nimelt on fakt, mille üle armeenlased ise lõpmatuseni uhked on ja mida ma seal olles iga jumala kuu mõned korrad kelleltki kuulsin), käisin korra Google Street View-ga Jerevani kesklinnas ära, seletasin kõigile oma sõpradele, et ei, ma ei lähe Albaaniasse, vaid ARMEENIASSE (pildil helesinine) ja lendasin ühe tüüpilise vihmase augustikuu viimasel päeval kohale.

Olin väga motiveeritud ja mul oli kindel plaan, et kõik hakkab mulle kohutavalt meeldima, kuna muidu oleks nagu aasta raisku lastud, tehes midagi mis mulle isegi ei meeldi. Olin end vaimselt kõigeks valmis pannud, kuid septembri lõpuni püsinud üle 30-kraadine ilm polnud just nauditav (või nii arvasin tol hetkel, järgmisel suvel talusin juba kuu aega 40-kraadist ilma, ja vot SEE polnud nauditav).

Minuga samal ajal saabus organisatsiooni veel 9 teist vabatahtlikku, niisiis ei olnud ma oma kohanemisprotsessis üksi, kuid ometi olid Armeenia ja tema kultuur mulle üsnagi eksootilised. Olin järsku kargelt põhjamaalt, kus inimesed bussis paaniliselt üksteise pilke väldivad, sattunud temperamentsele mägimaale, kus busside asemel on tillukesed nõukogudeaegsed marshrutkad, kus üle 160 cm pikk inimene seisma ei mahu ja kus kolmekesi vaevu kahele sobivate istmete jagamine on elementaarne viisakus. Mis mind aga üllatas, oli inimeste ülimalt soe suhtumine nii üksteistesse kui ka meisse kui suvalistesse välismaalastesse, kes on nende riiki tulnud. Tihti kutsuti meid kaasvabatahtlikega peredesse külla või siis lihtsalt töökoha juures palatitesse kohvi jooma ja saia sööma (armeenlaste väljend igasuguse toidu söömise kohta, isegi kui sai moodustab vaid väikse osa toidukorrast). Kõik tahtsid teada, kuidas meile nende riik meeldib ja sattusid vaimustusse kui me juba nendega nende oma keeles pisut rääkida oskasime (mis on küll pigem juba lihtsalt väikeriikide teema, kohtasin ükskord itaallast, kes oli eesti keele vabalt selgeks õppinud, ja olin sama vaimustuses). Ka mägedes ei pidanud pettuma. Armeenia maastik on lihtsalt vapustav ning vähema või rohkema vaevaga sai vallutatud nii mõnigi mäetipp.

Tööpäevad olid mul 6 tunni pikkused. Töötasin puuetega laste teraapiakeskuses koos Saksamaalt tulnud vabatahtlikuga. Laura ja mina alustasime tööpäevi kell 10. Hommikud veetsime teraapiaruumis kas lastega mängides või terapeute aidates. Sel ajal tegelesin peamiselt kõndimislindi peal jalutava lapse jalgade õigesti maha sättimisega, et sellest aja jooksul ja teraapia edenedes harjumuspärane kõndimisviis saaks ja laps paremini liiguks. Peale seda, kuigi tihti tuli ka mõne lapse pärast hiljem tagasi minna, andsime inglise keele tunde. Kolm korda nädalas õpetasime keelt grupile arstidele, kes tahtsid oma suhtlusoskust arendada, ja kaks korda nädalas läksime keskuse territooriumil asuvasse lasteaeda (kus olid peamiselt terved lapsed). Lasteaia tunnid olid algul üsnagi kaootilised, kuna meie armeenia keel oli peaaegu olematu ning vaid üks kasvatajatest rääkis vene keelt (ja kui hea on ometi ühe eesti koolilapse vene keelgi? Ja ne panimaju). Ometi paranes meie keelekasutus ülesandeid lahti seletades kiirelt ja võin uhkusega öelda, et meie pisikesed õpilased õppisid ära muuhulgas terve hunniku loomade nimetusi, kõik värvid, numbrid ja 4-5 lihtsamat ingliskeelset laulu, mida nad mõned korrad aastas toimuvatel etendustel esitasid. Samuti käisime seal kord nädalas, et aidata läbi viia meisterdamise töötubasid, mis olid laste absoluutsed lemmikud. Pärastlõunatel oli meie ülesandeks avada n.ö. „Happy Room,“ kuhu emad võisid oma lapsed mõneks tunniks meiega mängima tuua, et ise käia ära poes, teha süüa või lihtsalt puhkust saada. Veetsime lugematuid tunde joonistades, maalides, klotsidest ehitades, palli mängides või lihtsalt vanemate lastega nende lemmikut, UNOt mängides (mis, usu mind, muutub peale esimest poolt aastat üsna tüütuks tegevuseks).

Samuti käisime terve aasta jooksul armeenia keele tundides. Alustasime kõik nullist, tähtede õppimisest (kuna ladina tähestiku asemel näeb armeeniakeelne kiri välja selline: ես ուզում եմ քնել: ). Keeleõppel osutus väga oluliseks praktika. Need meist, kelle töö hõlmas suhtlust umbkeelsete lastega, said armeenia keele hoopis kiiremini ja kergemini selgeks kui need, kellel töö juures sellega kokkupuude puudus.

Minu elukohaks oli jagatud tuba ühiselamus. Pean mainima, et elukaaslastega vedas mul väga. Meid oli seal erinevatel aegadel 15-20 vabatahtlikku ja välisõpilast, kellega ühiselt Kaukaasiat avastada, linna peal käia, Eurocupi jälgida või lihtsalt toredalt aega veeta. Aasta jooksul sai meist ühtehoidev perekond, keda loodan võimalikult ruttu uuesti kohata. Peale aastavahetust avastasime Lauraga enda jaoks hääletamise võlud ja peale seda (ehk suurema osa oma vabatahtliku teenistuse jooksul ) me enam pikemaid distantse läbides bussi ei sattunudki(kui me just juhuslikult kampa armeenia sõdureid konfliktipiirkonda vedavad autobussi ei hääletanud). Alustasime tasapisi Gruusiast, kuid jõudsime läbi lugematute seikluste ka Iraani, Türki (vaid kaheks tunniks, kuid see ju loeb ikkagi) ja Mägi-Karabahhi (mis pole küll rahvusvaheliselt tunnustatud riik, kuid oma viisa annavad nad ikka välja!). Reise ja hääletamisel ette tulnud seiklusi sai selle aasta jooksul palju. Mõned eredamad seigad olid kõiksugu erinevate veoautode või taksode, mis su tasuta sihtkohta ära viskavad, hääletamine, või seitsmekesi sõiduauto tagaistme jagamine (liikluskontroll on tegelikult Armeenias meie omaga võrreldes veidi nõrgem).

Vaadates oma EVS-ile tagasi, olen väga rahul, et selle ette võtsin. Soovitaksin kõigile, kel ei ole oma edasise elu jaoks päris aasta-aastalt plaan tehtud, võtta see aeg ja proovida ära elu ja töö teises kultuurikeskkonnas, kuna kogemustepagas, mis sealt kaasa saab, on väga suur. Samuti võib leida endale sõbrad kogu eluks ja avastada endas uusi külgi ja andeid, millest võib-olla endal varem aimugi polnud!

The post Kadri-Anni seiklus Armeenias appeared first on EstYES.

– Kätlin Kummel käis Sitsiilias Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames.

Olen õnnelik, et Sitsiilia mind vastu võttis. Minnes sinna, nagu ikka olid mul väiksed mõtted, mis ees võivad oodata, kuid ma poleks ealeski uskunud, et need seiklused selliseks kulgevad.

Olin kõige noorem- 18, teine noorim oli 23 ja eks seda oligi ka näha, sest huvid olid siiski veidi teised. Seetõttu õppisin üksi rändama ning avastasin, et see on parim otsus, mida ma teinud olen. Käia üksi kuskil kaugel tähendab sama, kui rohkem tuttavate leidmist – pikemaid rännakuid ning tõeliste sisemiste soovide täitumist.

Kõigepealt minu tööst. Suurem osa ajast töötasin kontoris, kus tegime ettevalmistusi ning pidasime ajurünnakuid. Päevad algasid meie mõistes lõunal ning igaüks vastutas teatud kohustuse eest. Tänu sellele õppisin ma tegema hästi rühmatööd ning ka suhtlemine muutus paremuse poole. Kontoris ei teinud me lihtsalt tööd, vaid valmistasime siiski töötubasid, mis toimusid rannas (Mondello). Kutsusime inimesi meiega ühinema ning käisime ise aktiivselt ringi. Mängisime erinevaid mänge, tegime küsitlusi ning lõpupildi. Asi selles, et iga üks lubas midagi spetsiaalselt keskkonna jaoks teha kuu aega ning selle lubaduse meeldetuletuseks sai neist pilt teha, raamid ümber, mille ise valmistasin. See oli muidugi väga lõbus- näha inimesi ning teha tööd sooja päikse käes. Sellest on ka blogis postitusi- http://evs-youth-empowerment.blogspot.com.ee/

Samuti tegin ma tööd väikesel saarel (Isola delle Femmine), kus ma istutasin ning kastsin taimi. Istutamisel tuli kaevata auk, nagu kaevurid ikka teevad, kivihunniku sisse. Sel hetkel tundsin küll nagu oleks Lumivalgukese üks pöialpoistest

Niisiis rännakutest, ütleme nii, et paigal ma kohe üldse ei püsinud. Ma alati jalutasin ning rändasin kõikvõimalikes kohtades. Samuti algul eksisin mitmeid kordi ära, aga ega see paha pole, sest nii sain jälle uusi tuttavaid. Itaallased on väga soojad ning avatud. Näiteks üks kord viidi mind peaaegu koju ja seda itaallaste poolt, kes ei osanud inglise keelt (eks ainult vähesed ka siiski oskasid). Mingil määral saime me siiski üksteisega väga hästi läbi ja õhtu möödus väga lõbusalt, sest seltskond oli kirev.

Muidu minu esimene suur rännak oli minna väiksemale saarele (Favignana). Selleks pidin eelnevalt sõitma bussiga Taorminasse, ehk mu hommik algas väga vara. Jõudes sinna hakkasin uurima laevade kohta ja selgus, et tagasitulekuks on laevad kõik välja müüdud. Niisiis tuli mul võtta vastu raske otsus, kas siiski minna? Seda ma muidugi tegin, ja lõppkokkuvõttes, kuna raske oli ka hotelli saada, möödus mu öö aias ning sadamas. Hommikul kell 4:30 hakkasin vaikselt kõndima lossi poole, mis asus kõrgel mäe otsas. Niisiis, tänavad tühjad, inimesed magavad, lehmad mäel vaatasid ka, et kes sellisel ajal pimedas kõnnib. Kõik möödus imeliselt. Nägin mägede vahelt nii ilusat ja vapustavat päikesetõusu. See oli mu parim reis. Sealt tagasi tulles olid mul täiesti pisarad silmas ja uskuge mind, ma pole muidu nii emotsionaalne inimene.

Teistel kordadel avastasin juba Cefalu-t kus oli palju turiste, kuid looduslikke kohti ilma rahvahulgata oli seal vapustavam näha.

Trapani möödus samuti lahedalt. Otsustasin broneerida endale hotelli ning seal kohtusin uute tuttavatega ning ühe jaapanlasega, kellega koos otsustasime Etna tippu ronida. Tipus oli väga hämmastav vaade. Laavakivid olid igal pool ning, mis huvitav oli, seal esimeses külakeses müüdi palju huvitva maitsega mett, mida proovida saime.

Mis veel? Etnal ei olnud soe, tundsin nagu oleks õhukonditsioneeriga paigas, aga nüüd Eestisse naastes on siin veel jahedam.

Mis ma veel räägin? Kogemus oli vau ja kõik möödus hästi, super!!! Soovitan väga ka teistelegi, sest tõesti kõne teel öeldud arvamused ning tunnete avaldamised, pole sugugi see mis tegelikult, asi on hoopis imelisem.

Aitäh EstYes, ning EVS ja InformaGiovani, sest tänu teile see kõik sai toimuda!

The post Kuidas vallutada Etna? appeared first on EstYES.

This week we want to introduce you Alexander from Germany who came to Tabasalu youth center as EVS volunteer for 12 months in September.

– Hello! Where did you come from and why you decided to come to Estonia?

Hello! My name is Alexander and I came from Germany, southern part, small town close to Stuttgart. Now in my country it’s quite popular to make social year after school, so I decided as well that I wanted to do it and I wanted to do something connected with youth work, because I’ve already done that a lot in my home town. Also I decided to go more to the north, because I knew southern European countries already from vacations and some of my family lives there and at the same time I didn’t know so much about northern countries. To be honest, Estonia wasn’t my first choice – media talks more about Sweden or Norway and we don’t hear about Estonia that much, so first I was applying for projects in these countries but they didn’t reply to me often, so when I found this project in Tabasalu and was accepted there, I was very happy!

– Before you came here, did you hear anything about Estonia?

In school – not so much, maybe just the name of the country and the capital city. But when I learnt that I’m coming here, I just searched some general information on the Internet.

– So when you actually came, what were 3 things which impressed you most in Estonia?

The nature. The next thing, which came a little later,  was about behavior of Estonians. They’re really direct and honest, and when you ask them something, they give straight and open answer and they don’t ask you back – they’re too honest to waste your time with small talk, that’s what I noticed. What was also fascinating, is that when we were asking local people here “What do you think makes Estonia so special, different from other countries?” we were really surprised by the answer. For example, if you ask Germans, they will tell you – beer or football, Italians – pizza, and I thought that Estonians will say – Skype or good internet everywhere, but most of them were saying “there’s nothing really special, we’re quite calm and we have a lot of nature, so nothing really special”. They’re proud of the things they did but they don’t claim to be the best in some things.

– What is your work about? What is your typical day?

Usually every day is different, but normally we start at 12, preparing activities for the day and we open at 13 and young people can come freely and play some board games or billiard or table tennis, but normally we have some activities every day, like we can have some courses, or make handicrafts – for example every Monday we have impro-theatre.

– Are you planning to organize some workshop yourself?

I definitely will make presentation about Germany, language course and maybe also cooking. We’re also thinking that I can make some dance lessons.

– Do you think there’re many differences between youth work in Germany and in Estonia?

One of the biggest differences I think is that state here does a lot for the youth work. In Germany there’re some things also organized by the state but especially in my city and a lot of other small cities youth work is normally done by the church.

– What do you think about Tabasalu?

It’s really lovely small city. The only problem at the moment that all young people of my age normally after school they all go to Tallinn, so it’s hard to find friends of my age. But to integrate into local community better I already joined folk dance club and it’s very nice.

– And what’s your main plan for this year in Estonia?

That’s hard to say, but I definitely will get some new experience, develop some new sides of me, develop myself but I hope also that I can help the youth center, maybe they’ll get new ideas from me, and that young people will think differently about things, so that everyone gets something out of it.

Alexander Schmitt is staying in Estonia within European Voluntary Service project “Broadening Horizons II” financed by Estonian National Agency of Erasmus+.

The post Interview with EVS volunteer from Germany Alexander Schmitt appeared first on EstYES.

– Gris tegi oma EVSi Rumeenias, 2016 aastal

Mul oli enne minekut mitmeid mõtteid Rumeeniast ja paljud küsisid, et miks Rumeenia, see on ju nii vaene riik ja täis mustlasi. Võin öelda, et, mustlasi on seal küll aga keegi ei häiri sind ja riik on vaene aga ilus.

Meil kõigil on omad põhjused, et läheme kogemusi saama vabatahtlikuna, minu põhjuseks oli hirm rääkida inglise keelt ja ei ole ju parimat meetodit keele õppimiseks, kui selleks on keelekeskonnas elamine ja pidev praktiseerimine. Ja ma mõtlesin, et kas ma teen seda nüüd või mitte kunagi. Erilisi ootusi mul ei olnud enne minekut aga mõne mäe tahtsin ikka vallutada, sest Eestis meil ju mägesi pole.

Minuga samas projektis pidi olema 9 noort aga tuli kokku ainult kolm vabatahtlikku. Linn oli mägede vahel, Rumeenia on üldse väga mägine maa, kus inimesed on ülimalt soojad, abivalmid ja sõbralikud.

Tööpäevad olid mul kontoris 6 tunni pikkused, me korraldasime debatte, üritusi ja tegime lastele nukuteatrit. Iga kuu oli meil 3-4 üritust. Õpetasime lastele kuidas süüa tervislikult ja korraldasime sportlikke mänge. Korraldasime üritusi “Säästev elustiil”, mille raames tegime lastele süüteroosi töötoa. Inimõiguste raames korraldasime debatti ja läksime plakatitega linna peale sõnumit levitama. Korraldasime ka tänavafestivali, kus tegime erinevaid üritusi 3 päeva jooksul.

Kuna Jaanipäev on eestlaste jaoks tähtis püha, siis tähistasin minagi seda Rumeenias. Kuna suvel päevad ei ole nii pikad kui Eestis, siis alustasime oma päeva üsna varakult. Väljas oli 34 kraadi sooja ja me matkasime mäe otsa. Mäe otsas korraldasin küla lastele traditsioonilisi Jaanipäeva mänge. Õhtul kui kella üheksa ajal pimedaks läks, siis süütasime oma Jaanitule. Õhtul avastasime, et olime ennast sisse seadnud karjamaale, sealt möödus lehmi, lambaid, hobuseid ja eesel.

Iga nädal olid meil ka Rumeenia keele tunnid, kus me alustasime kõik nullist, tähtede õppimisest. Need, kes töötasid lastega said keele palju lihtsamini selgeks. Rumeenia keel kuulub indoeuroopa keelkonna romaani rühma aga sarnaneb Itaalia keelele.

Lugematud korrad sõitsid mulle vastu pered, kes istusid vankrites, mida vedasid hobused. Rumeenias on palju väikseid külakesi ja inimesed kes seal elavad teevad rasket tööd iga päev ja nad kasutavad tööde tegemiseks hobuseid. Tavaliselt igal perel on oma põld kus nad kasvatavad juurvilju ja neil on loomad – sead, lehmad, hobused, kanad, kassid ja koerad. Paljud inimesed üle maailma proovivad süüa puhast öko toitu ja maksavad selle eest palju. Aga Rumeenias inimesed teevad ise omale juustu ja söövad värsket liha, mune ja juurvilju iga päev.

Hommikuti üks inimene kogus kokku kõigi inimeste loomad külast ja viis loomad mägedesse rohtu sööma ja õhtul iga lehm läks ise oma koju. Eestis ei näe nii vabu loomi avatud põldudel kuna meil on väga ranged seadused aga Rumeenias olid hobused ja lehmad teede ääres ja neid ei pidanud kusagile aedikutesse kinni panema, sest nad ei paistnud hoolivat põgenemisest või autoteedele tormamisest.

Iga nädalavahetus avastasin ma Rumeeniat koos sõbrannaga. Me külastasime mitmeid linnu ja käisime mitmel korral ka musta mere ääres, vallutasime ka mõned mäed. Külastatud sai ka Ukrainat ja Serbiat. Tihti me hääletasime ja seal on kombeks anda autojuhile raha.

Nüüd kui olen kaks nädalat kodus olnud ja on aega olnud mõelda oma seikluste ja kogemuste üle, olen väga rahul, et selle ette võtsin. Soovitan kõigile, sest elu ja töö teises kultuurikeskonas on mulle andnud suure kogemustepagasi. Samuti leiab sõpru endale kogu eluks.

Leia siit praegu avatud EVS projektid: http://estyes.ee/pakkumised2/tag/evs/

The post Jaanipäev Rumeenias appeared first on EstYES.

Today we want you to meet EVS volunteer from Czech Republic Iva Zurkova, who came to Estonia for EVS project in Abja Vallavalitsus (mainly Kultuurimaja, sometimes Päevakeskus and Noortekeskus). She came in February 2016 and her project will last for 1 year. Here she is sharing some of her impressions and thoughts about Estonia.

-What is your work about? Was it new for  you or you had experience in this area before?

I work in Cultural center in a small town. So I help with some hobby clubs (for example Music lesson for children from the kindergarten), last year I had some Yoga lessons and Juggling lessons, but there wasn’t much people interested in. So this year I teach French and English and it’s fun.Old ladies are trying their best to learn and speak English, I hope it will help new volunteer to feel more comfortable here and not to feel so lost without any knowledge of Estonian.

Beside these workshops, I help to decorate the halls for some special events, take chairs from one hall to the other one and then back again, take the tables from the first floor to the hall at the second floor… I have never thought it will be so much physical work! Sometimes it’s even better than morning yoga!

And also – I am usually the main photographer of the events in Abja. Which is very nice opportunity for me, because I like to take pictures but I don’t have enough experiences with this kind of photography. When we had Abja Suvepäevad (Summer Days of Abja, 4-days festival of the town), I was taking pictures everywhere, all the time, I was the only photographer and I felt this responsibility, so I was little bit nervous… But during those four days, I was enjoying my work a lot! Even if I was going to bed almost in the morning, because I had to check all those photos and upload them on the internet and FB page. It was very nice experience. I love to take pictures, but usually I have some photo session with a friend, a model, so this was the first time I was responsible for photos from some big event. I think my self-esteem rose a bit after this

Before EVS, I have been really into photography, culture and art, I was working with youth and teaching languages, so I could offer this also here.

-Do you think your vision of social work has changed throughout the project?

The work with people wasn’t anything new for me. I was a youth-worker before and a teacher as well, so I was in contact with people a lot. But here, I am in touch mostly with seniors and I am so surprised how they are active, how many activities they can do and how much energy they still have!

When I have Music lessons with small kids, it is nice to see how happy they are, how they enjoy the life and how they are smiling and laughing. It gives me energy. And the fact they want to play with me and talk with me – and I understand! – it is so nice.

But still I think that the work with people can be very difficult, because people are moody, sometimes communication is not so clear, everybody has their own point of view and special character… But when people are open-minded and they want to do something together and have a nice time together, then everything is possible!

So I think my point of view is still the same. I just realized that I really like to work with people, to talk and share and inspire and get inspired.

-Do you find more similarities or differences between Estonian and Czech cultures? What are they?

There is lot of similarities and lot of differences as well. And I really like it!

With greetings and „openness“ of people it is similar like in Czech Republic. We just say „hello“, maybe shake the hands when we see somebody for the first time. And then usually it takes time to become good friends. But also in Czech and also here, I know lot of exceptions. I think I have met here only few typical Estonians here!

In Czech, we are quiet, we drink lot of beer, we go to the forest to pick mushrooms and berries… And the region where I live is very flat, just some mountains around, so I feel good also here – without any mountains. Nature is sometimes similar and sometimes totally different! And what is different – sometimes it is really difficult to reach some national park or some special place here. In Czech, we have lot of small trains going by one tiny village to another one and our system of hiking trails is very good. Here it is necessary to have a car. In Czech, trains are good enough.

But I have the impression that in Estonia, people are more into traditional folk things and art and culture in general. It seems to me that everybody is an artist, can dance, can do amazing handicrafts and I am just speechless how many things they can do! For me, Estonia will be forever the country of songs and culture. And forests and bogs!

-When you came to your town, what was your first thought?

I came in the night the 3rd of February. Next day we were walking in the town and for me it was like a fairytale – all those tiny colourful wooden houses! The world was white, covered by the snow, but those houses gave to the world some special happy bonus.

I saw how small it is here and that forest is literally everywhere around. It was the beginning of my „countryside life“, because I am a city girl, I am from the city with 100 000 inhabitants and I was living in Warsaw (Poland) and Lille (France) which are even bigger than my city in Czech Republic. So I was happy about the fact, that I will be so close to the nature and I will have time for myself and my thoughts. And cultural life? Come on, I will work in Culture center!

-Which advice would you give to future volunteer in your project?

Be open-minded. Be active. Talk with people, they are so great and want to help you to feel comfortable here! Try new things. Take opportunities. Prepare some interesting workshop or evenings – and don’t be sad if there will be only five people – it is already a lot, here in Abja! Think about your projects and plans, talk about them (maybe they can give you some advice or some great contact), work on them and MAKE THEM HAPPEN! You have time… but it’s very relevant and sometimes the time flies so fast! Try, explore, share, enjoy!

-What are your plans for after the project?

There is too many possibilities and it will be difficult to pick just one.

I should find a job – but I don’t know in which city or which country! Maybe here in Estonia.. maybe in Czech Republic… maybe in Poland or France (because I was studying French a Polish Filology).

But I would like also to travel, so maybe I will go to visit all my friends around the world!

I would like to be still connected with Erasmus+ and organise Youth Exchanges, because I love this international spirit and I have some experiences already and also some new contacts from Estonia. And I would like to work on some cooperation between Estonia and Czech Republic. And take pictures and be creative and work with people and share my experiences and motivate others to go to travel and explore the world and enjoy the life.

But what will happen exactly, I don’t know. I try to enjoy my last months in Estonia, enjoy the present moments with people here, with my new friends. Still I have lot of things to do before the end of my stay in Estonia… that I think maybe I should stay longer in here

The post About EVS project of Iva Zurkova from Czech Republic in Abja Paluoja appeared first on EstYES.