Meie vabatahtlike projekti algus kareeni rahva ja laste keskel ulatub 2011 aastasse, kui alustasime väikese grupiga oma puhkuse ajal abiprojekte Põhja-Tai regioonides kareeni rahvuskülades.
Kareeni rahvas on etniline tiibeti-birma keeli kõnelev väga ühte hoidev rahvusrühm. Birmas elab neid 3–4 mln, Tais u 500 000. Tai poolel elavad kareenid püüavad igati toetada ja abistada oma rahvuskaaslasi Birma poolel. Rahvuslikkuse rõhutamiseks kantakse endiselt suuremas osas külades rahvusmustriga riideid ja spetsiifilisi õlakotte.
Kareeni rahvuslased ei nõustunud 1947.a. föderaalse Birma Liidu loomisega ning Kareeni Rahvuslik Liit ja Kareeni Rahvuslik Vabastusarmee alustasid riigi iseseisvuse nimel vabadusvõitlust. 63 aastat kestnud kodusõda, mille tõttu põgenes üle 140 000 inimese Taisse, lõpetati ametlikult KNU ja Birma valitsuse vahel 2012. a jaanuaris sõlmitud relvarahuga.
Kuna Kareeni rahvas oli üheks etnilise puhastuse sihtmärgiks Birmas, siis on sõja jalust sattunud Tai poolele ka palju lapsi, orvud või suures vaesuses elevate vanemate lapsed, kellel oli ellujäämiseks ainus lootus heategevuslike organisatsioonide hoole alla sattuda. Ühe sellise laste hosteli oleme ka meie võtnud oma abiprojekti fookusesse.
Meie sihtkoht on Poeng Khloeng – küla, mis asub otse piiril – sõjalise rünnaku oht on sealt otseselt küll nüüd kadunud, kuna Birmas tuli 2012 võimule demokraatlik valitsus, aga see ei tähenda, et siserahutused oleks vaibunud. Kohalikud koos vabatahtliku välisabiga rajasid mägedesse Leigh Ton Ku külla ka ainsa haigla, mis aitab nende mägises piirkonnas 10 000 elanikku.
Meie meeskond on abistanud nii Phoeng Khloengis, Leigh Ton Ku’s kui teistes lähiümbruse külades 4 aasta jooksul nii erinevatel ehitustöödel laste hosteli vajaduste katmiseks, külakoolides inglise keelt õpetades kui ka väiksematel töödel erinevates mägikülades.
2015 aastal sõitsime oma tavalisesse sihtkohta Phoeng Khloeng külla, eesmärgiga abistada laste söögimaja juurdeehitusel ning läbi viia hosteli laste tervisekontroll.
Söögimaja oli siiani võrkakendega kinnine ehitis, kus tavapärase palava ilmaga olid lapsed väga umbses ruumis. Asusime ehitama avatud terrassi, millele saab tuua lauad ja toolid ning kuivade ilmadega lapsed saavad seal nii süüa kui mängida, samuti saab seal pidada kogunemisi, viia läbi huvitegevust jm.
Tervisekontrolli võimalus hostelis puudub, seega oli meil kaasas vabatahtlikuna meditsiiniõde, kelle ülesandeks oli läbi viia 60 lapse tervisekontroll. Seekord võtsime ette nägemiskontrolli, luustiku kontroll (selgroog, rüht) ja jalgade ortopeediline kontroll.
Sellel aastal aitas meid projekti eesmärkide elluviimisel ka EstYES, kelle toetuse abil saime lisada oma tegevustesse meditsiinilise abi poole. Samuti aitas EstYES’i meeskond meil kaasa mõelda projekti jätkamise plaanides.
Ehitustööd kulgesid põnevalt – esiti tühjalt kohalt (ka oskuste poolest), kerkis lõpuks üles püsiv ja tugev konstruktsioon. Kohalike abiliste professionaalsed ehitusoskused olid veel väiksemad kui meie grupil, kus suurem osa oli naisi ja mõned noored õpilased, aga ühise mõttetöö tulemusena sai rajatisele alus pandud.
Kuna iga projekti jaoks kogume me eelnevalt ka toetusraha, et saaks hankida vajalikud materjalid ja tööriistad, tasusime meie vajaliku puidu ja tööriistade eest. Puit telliti Birmast, kuna tugev ja vastupidav tiik-puit on seal kordi odavam.
Samal ajal tekkis Tai-Birma piiril väike rahutus ning tai armee sulges piiri, kuna mägedes kõndisid ringi seitse meest matšeetedega, käies külast külla ja ähvardades inimesi. Nad olid Tai armee-birma külaelanike vahelise konflikti tõttu nõnda ärritunud. Seetõttu evakueeriti ka Leigh Ton Ku kliinikust misjonäridest arstid ning ka meie puit jõudis kohale alles peale meie lahkumist. Kuna aga olime poole materjaliga, mis enne saabus, jõudnud korraliku aluse valmis teha, said kohalikud koos hosteli vanemate poistega selle ise lõpetatud.
Kareeni rahvas, nagu üldiselt birma ja tai rahvad, on väga sõbralik. Meisse suhtuti terves külas väga avatult ja nende rõõmsameelsus on nakatav. Pruugib ainult autokastis mõnest külaelanikust mööda sõita kui tema näole kerkib lai, sageli hambutu naeratus.
Mis meid alati on lääne tsivilisatsioonist tulles positiivselt raputanud on kogukondlik elukorraldus, kus vanemad ei tülitse lastega ja nutvaid ja jonnivaid lapsi me seal ei näinud. Perekonna hierarhiad on paigas, noorem austab vanemat, vanem võtab vastutuse oma järelkasvu eest. Ja mitte ainult, vaid hoolitsetakse kogu oma naabruse ja küla laste ja vanurite eest ühiselt.
Meeskonna komplekteerimisel arvestame alati siiski ka vabatahtliku teatud vajalike omadustega: ta peab olema füüsiliselt vastupidav keerulistele oludele, nii teekonnal kui kohapeal. Mugavusi ei ole sageli mitte mingisuguseid, peab oskama oma ressurssidega kas hakkama saama või neid loominguliselt kasutada. Vesi on külm, sageli puudub elektrivool, samuti erinevates külades on tualetid ja pesemisvõimalused täpselt nii nagu džunglist oodata võib.
Teine oluline tingimus on paindlikkus kohalikes oludes käitumisel. Kuna elame ja tegutseme väga kogukondlikus kultuuris, on seal üsna ranged nõuded riietusele. Läänelik turism sinna ei sobi – naistel peavad olema õlad ja põlved kaetud, kõige minimalistlikum sobilik riietusese ongi T-särk ja kas pikk seelik või põlvpüksid mugavaks töötamiseks. Sageli kannab kogu meeskond kohalikku rahvarõivast sarongi – nii mehed kui naised.
Kolmas ja väga oluline on meeskonna koostöö. Meil on alati mingi eesmärk, millega me läheme – see tähendab, et oma isiklikud soovid tuleb sageli alla suruda ja liikuda koos ühises päevakavas ja reeglistikus.
Jane: minu 5 aasta kogemus sellest projektist on andnud mulle isiklikult tasakaalu Lääne ühiskonnas valitseva materialismi ja närvilise elustiili kõrvale. See nauding, kui sa ennast teatud olukordades proovile paned ja sellest koos rõõmsameelsete kohalikega läbi lähed – on nakatav.
Kati: ÜTLEKS SUURTE TÄHTEDEGA, ET ENESEKINDLUSE KASV, ETTEARVAMATUD OLUKORRAD JA ARVUKAD VÜRTSIKAD ÜLLATUSED TEGID MISSIOONI KAREENI RAHVA JUURDE KORDUMATUKS MÄLESTUSEKS JA SÜDAME SUUREMAKS! SEDA PEAB KOGEMA LIHTSALT!
Silve: see reis annab võimaluse enda sisse vaadata ja korra sellest materiaalsusest välja tulla mis meid siin liigagi ümbritseb. Tegelikult mis mulle meeldib on see et nad on seal ju õnnelikud ja seda absoluutselt ilma asjadeta. Ma ei tea kas siit leiaks 8 aastase kes siiralt rõõmustaks villaste sokkide üle mille jõuluvana toob… Nende silm aga säras pliiatsi ja plastmasspeavõru saades, rääkimata sellest et igal võimalusel annab keegi sulle oma käe pihku ja tahab lihtsalt ku kõrval olla. Nad saaksid ilmselt ka ilma meieta seal oma elu rahulikult elatud ja televiisori vahendusel näha et kusagil on ka teistsugune elu. Aga ma siiski arvan et lapsed on lapsed ja tahavad et nendega ka vahel tegeletakse ja mängitakse ja meie seal käimine ehk ikka annab mõnele seal tõuke õppida kasvõi inglise keelt või siis lihtsalt mõne toreda mälestuse asjadest mis me seal koos oleme teinud. Ja loomulikult on nüüd seal juba ka lapsed kelle kohta ma tahaksin rohkem teada.
Karmen: Toon igal korral endaga kaasa palju päikest ja positiivset eluvaadet. Samuti ka kareeni kangaid ja tiigrisalve 
Lisainformatsiooni eestlaste tegemistest Kareeni rahva juures ja kontakti meiega saab soovi korral Facebook’ist: “The Karen: Forgotten but not forsaken”
The post Eestlased kareeni rahva juures appeared first on EstYES.