Öeldakse, et kõik EVS-ikad (loe: rohkearvuline, rõõmus ja kokkuhoidev liik, levikualaga Euroopas) põgenevad millegi eest või otsivad midagi, kui nad vabatahtlikuks minna otsustavad. Olgu sellega, kuidas on, aga kahtlemata nad ka leiavad – ja mulle tundub, et enamjaolt ikka palju rohkemat kui nad teadlikult otsima või ära tegema lähevad. Ja siis nad tulevad tagasi koju, keegi küsib, kuidas oli ja – mök. Kuidas ma seda sulle seletan? Äkki lähed käid ikka ise ka?
Eks enamasti minnakse ikka unistustemaale. Minul seda otseselt ei olnud. Kandideerisin erinevatel aegadel nii Islandile ökohostelisse, Austriasse mahajäetud pagaritehases pesitsevasse kultuuripessa, kui ka Belgiasse vabaõhu noortekeskusesse. Seinast seina. Lõpuks ootas mind projektikirjelduse järgi aga hoopis Ungari kõige vaesem maakond, külaelu ja mustlaslapsed. Oota, miks just sinna? Mis sind seal ootab? Ausalt, polnud õrna aimugi. Ometi tundsin end juba enne minekut elavamalt. Hirme eriti ei olnud, rohkem elevus ja uudishimu. Tõsi, väikest kohta pelgasin küll. Aga peagi tegin endaga rahu – kui minna, siis just sinna, kus „väheste võimalustega lapsed ja noored“ ei ole ainult veenev väljend projektikirjelduses, vaid valus reaalsus. Et just see on koht, kus minu panusel võib mingit väärtust olla.
Projekt kandis nime Inclusion Ambassadors ning ühtekokku hõlmas see üheksast eri rahvusest vabatahtlikku. Elasime kõik koos ühes armsas Põhja-Ungari väikelinnas ning töötasime seda ümbritsevates külades vähemate võimalustega laste ja noortega. Enamik neist kuulus Ungaris arvukaimalt esindatud vähemusse ehk mustlaste kogukonda. Mustlased on Ungari ühiskonnas tundlik teema ning lõimumise probleem terav ja aktuaalne. Näiteks leidub koole, kus lapsed lahutatakse juba varakult vastavalt rahvusele eraldi klassirühmadesse. Meie eesmärgiks oli just vastupidine – kaotada igasugune erisuste rõhutamine ning kaasata oma tegevustesse korraga kõiki lapsi. Sisuliselt õpetasime loomingulisel-mängulisel viisil inglise keelt ning viisime läbi oma isiklikke töötubasid kunsti- ja käsitöö, muinasjuttude, taaskasutuse, meedia jt teemadel.
Tõsi, alguses oli keeruline. Me ei vallanud sõnagi keelt, ropendamisest ja naerust saime aga selletagi aru. Poisid ei olnud silmnähtavalt huvitatud muust kui kõrgele kapi otsa peidetud jalgpallist ja portugaallasest, kes oli tähtsates küsimustes („Ronaldo? Messi?“) ainus võrdväärne vestluspartner. Tüdrukuid ei ilmunud esialgu lihtsalt kohale. Aga just alguse raskuste tõttu oli hiljem selle võrra suurem heameel kordaminekute üle! Ehkki meil oli algusest peale tõlk, siis enda vähenegi keeleoskus aitas lastega palju lähedasemaks saada. Süda läks soojaks kui jalgpalli küsimine asendus ühel hetkel „mida me täna teeme?“-ga. Ja läheb senini soojaks kui väiksed rosinsilmsed neiud mulle Facebookis häälsõnumeid („Hiie! Kuidas läheb? Hiie! Tere!“) saadavad.
Mainisin, et elasin koos kaheksa teise vabatahtlikuga. Tegime nalja, et see, kes meid ühte projekti kokku valis ja ühe katuse alla elama pani, tahtis vist küll inimeksperimendiga hakkama saada. Olime üksteisest niivõrd erinevad, et nii mõnegagi poleks ma ilmselt väljaspool EVT-d kunagi kokku juhtunud või vähemalt nii lähedalt suhtlema hakanud. See oli küll out of comfort-zone ja mõnikord kohutavalt närvesööv, aga ühtlasi väga rikastav ja silmiavav kogemus. Tülisid küll peaaegu polnudki, lihtsalt erinevad elud. Lõppeks sõnastas mu kreeklannast toakaaslane ilusti – nagu perekond, ise ei ole sa neid inimesi enda kõrvale valinud ja võib-olla just neid ei valikski, aga paratamatult elate koos palju läbi ja saate ikkagi lähedaseks.
Mul vedas, sest lisaks meie projektile korraldas mu vastu võttev organisatsioon Egyesek Youth Association ka rahvusvahelist töölaagrit ning mitmeid põnevaid koolitusi. See tähendas, et saime neis vastavalt soovile kas korraldajate või osalejatena kaasa lüüa. Aga mis veelgi toredam, see tähendas ka, et elasime küll väikses kohas, aga sinna voolas ühtepuhku kokku mitmekülgset rahvusvahelist seltskonda. Sain lühikese aja jooksul tuttavaks hulga huvitavate, südamlike, inspireerivate inimestega. Ma tean, et iga tutvus ei ole veel sõprus, aga nende tutvuste seas on ometi mitmeid, kelle kohta julgen öelda – sõber. Ja kui kuskil on sõbrad ees, tundub maailm korraga palju avatum. Euroopa on tervikuna kodu. India, Lõuna-Korea, Vietnam, Mehhiko, Honduras – ka neil kaugetel paikadel on nüüd minu jaoks tuttavam nägu ja tähendus. Tagantjärele saan aru, et ehkki mul minnes unistuste maad ei olnud, leidsin selle nüüd ikkagi üles – kus iganes saavad kokku ilusad ja head inimesed ning loovad koos ilusat ja head. Kõlab tobedalt ja tehtult, aga eks nii need lihtsad tõed sageli kõlavadki.
Tutvu ka mu projekti blogiga: http://www.inclusionambassadors.tumblr.com/
The post Hiie EVS Ungaris appeared first on EstYES.