„Mis mõttes sa maksad peale, et kellegi heaks tööd teha?“ – selline oli läbiv suhtumine kui rääkisin oma plaanist veeta aastavahetus töölaagris. Eks mind ennast ka natuke pani see imestama. Kuna projekti idee oli tulnud viimasel hetkel, polnud projektil ka sponsorite toetust ning maksime kogu reisi eest (sh. toitlustuse ja ööbimise) ise. Mis seal ikka – minu jaoks on kogemused väärtuslikumad ja olen nõus nende nimel rohkem töötama. Nii et Prantsusmaale oma esimesse töölaagrisse minek! Minu senised noortevahetused on alati olnud läbi erinevate organisatsioonide ja pisut erinevate ülesehituste ning eesmärkidega. Võin julgelt väita, et töölaagri kogemus on senistest mu lemmik ja igati seda raha väärt!
Mis mulle töölaagri juures nii väga meeldis oli selle ülesehitus. Elasime nädal aega kuuekesi ühes korteris: 2 rumeenlast, 2 venelast, itaallane ja mina. Kuidas söönuks saame, kuidas vabaaja sisustame jms. oli enda otsustada. Niisiis, kui kõik mu eelnevad kogemused on olnud pigem sellised programmiga kaasas käimised, siis väikse grupiga töölaagris, on kogemuse kujundamine võrdlemisi enda kätes. Muidugi sõltub palju ka grupiliidrist. Meie tore Alina oli õnneks väga arvestav ja kõik otsused sündisid ühises arutelus. Minu arvates on selline „pereelu“ elamine üks parimaid viise kultuuride ja nende eripärade tundmaõppimiseks. Juba asjaolu, et päriselt on aega igaühega süvitsi rääkida. Veel nautisin ma meie ühiseid söögitegemisi. Poes käisime alati koos. Söögikorrad valmisid kas tiimides või kel tuju oli, see tegi. Nii õppisime nii mõndagi erinevatest rahvusköökidest. Näiteks itaalia poiss väitis, et hakklihakaste on esimene reaalne söök, mida ta nüüd valmistada oskab. Võit missugune! Vabaaja plaanisime suuremas osas roadtripidele: ronisime nii mõnegi „surnud“ vulkaani otsa, külastasime erinevaid kindluseid, väikseid prantsuse linnakesi jms. Lisaks kasutati ära kohalikke tutvusi ja käisime ka enesekaitsetrennis.
Tööst nii palju, et pidime disainima koostöökeskuse ruumid ning oma ideed ka teostama. Esimene nädal oli plaanitud ajurünnakuteks ja vanakraamiturgudel käimiseks. Teisel nädalal oli jäetud 3,5 päeva ideede teostamiseks. Organisatsioonile esitasime ideed kõikide majas olevate ruumide kohta: neid oli 8. Meilt paluti teostust 4le. Lõpetasime lausa ühe! Põhjuseid miks me ei jõudnud teisi lõpetada oli palju: kahte ruumi me isegi ei pääsenud tööpäevadel, tellitud mööbel hilines, poed olid enamasti pühade tõttu suletud ning töö teostamise planeeritud algusajaks polnud meil veel ei vahendeid ega materjale. Ehk omajagu jama organisatsiooni poolt, mille tulemusena saime reaalset tööd teha vaid kahel päeval. Seegi oli pigem suvalise vanakraami uuendamine, teadmata, kas ja kus neid hiljem kasutatakse.
Teised, kes ennegi omajagu töölaagrites käinud, kinnitasid, et meie juhus oli pigem erand. Eks see oli meie laagri põrumiskoht, kuid ka ainus. Kõik muu oli super! Selle laagri lõpus ei kõhelnud keegi, et see ei ole viimane kord kui üksteist näeme. Meil oli tõesti väga ühtehoidev ja vahva grupp ning suhtleme ka pärast mitmeid nädalaid väga tihedalt. Mis ma veel töölaagrite kohta õppisin: see on väga hea võimalus panna end lühiajaliselt proovile erialal, millega igapäevaselt ei tegele – hea viis enese tundma õppimiseks!
The post Vabatahtlikuna Prantsusmaal ruume disainimas appeared first on EstYES.